Ümberpöörd

4. Peatükk "Valed, Mis Jäid Pinnale"

Sinnasamma, relva kõrvale oli jäetud lahtine märkmik. Sinna oli musta tindiga peale kirjutatud lohakalt "Lara" ja selle all number, mis kuulus ilmselt talle. Võibolla oli see jäetud mulle, võibolla mitte.

Lauatelefon helises. See lihtsalt ei oleks saanud olla kokkusattumus kui helistajaks oleks olnud Larentia. "Halloo?" venitasin ma lauselõpu kõrgele ja üritasin näida rahulik.
"Hei..." rääkis ta emotsioonitu häälega.
"Ian?"
Adrian ei lausunud veel telefonitorru midagi. Minu kõrvadesse jõudsid vaid vaiksed hingetõmbed, mis tekkisid siis, kui toru suule liiga ligidal hoida.
"Adrian, ma..."
Ma ei tundnud enam end nii mugavalt, kui kunagi, temaga rääkides. Vaid alles nädal tagasi oleksin ma kasvõi mitu tundi juppi istunud temaga telefoni otsas, nüüd aga ei saanud ma peale haledate vabanduste midagi suust välja.
"Sa helistasid mulle, järelikult on sellele põhjus, või..?"

Ta naeris selle peale mahedalt. "Ma igatsesin sind. Nii lihtne see ongi." Viimase sõna its kiskus väga hõredaks. Midagi sellist tekib inimesel siis, kui ta hoiab oma nuttu kaua kinni .
"Adrian, sa tõesti ei peaks..."
"Ja mis ma saan sinna parata?"
Tal oli õigus.
"Sa tahtsid et ma oleks õnnelik,"
"Ja olen alati tahtnud."
"Kui see on see mida sina tahad, siis...
Sa pead tõesti selle ära lõpetama. Sa ei peaks enam mulle helistama, või..."
"Ma teen seda."
Ütles ta kindlalt.
"Ma ei usu sind."
Oli minu vastus.

"Mitte midagi ei saavutata niisama, sa tead seda. Ma annan sulle oma sõna."
Ma vaikisin nõusoleku tunnuseks, ma loodan et ka tema sai sellest nii aru.
"Sa ei tea Ashtonit. Seda päris, ehtsat mitte."
"Mis sa selle all mõtled?"
Teate küll, mis tunne see on kui midagi sellist öeldakse. See on osapooluste asi, niiet siin tuli pool valida.
"Küll sa näed. Minu sõna sulle on, ma jätan su rahule, kui sa enam kunagi ei naase."
Ja täna oli selleks osapooleks Ashton.
"Ma ütlen su pakkumisele sõbralikult ära."

Selleks hetkeks naersime me mõlemad kergendunult. Meie vahel ei olnud enam viha. Nagu suur raskus oleks õlgadelt langenud, mis lasi mul uuesti täies hiilguses end sirutada.

"Ma vihkan seda küsida aga, kas meie vahel on nüüd kõik korras?"
"Ja samapalju vihkan mina sulle vastata "jah"."

Meie tasane nokkimine arenes naljadeks ja me lubasime selle jätta oma viimaseks telefonikõneks, viimane kord kui ma ta häält kuuleks, viimane kord kui ma peaks kuulma kedagi nutmas millegi üle mida ei saaks olla. Ta aksepteeris fakti et ma lahkusin iseenda huvides üpris hästi. Me ütlesime oma viimase "Head-Aega" ja ma hoidsin toru kõvasti kõrva ääres et kuulda iga viimastki krabinat, mis kajastusid torru,enne kui käis hääl mis kuulutas kõne lõplikuks. Pikk kõneposti ootushääl ja see oligi kõik. Ma tundsin end nii kurva-,samas õnnelikuna. Ma ikka tundsin et midagi on valesti, ma oleksin sellisest hetkest vaid unistada osanud.

***

Iga mööduva tunniga tundsin kuidas midagi minu sees aina vängemalt käärib. Ja see kääriv asi tundus olevat Adrian. Umbes kui sul õun hallitab toanurgas, sa tunned selle haisu, sa päris täpselt ei näe, kus see on, aga sa tead et see on umbkaudselt toa nurgas. Noh, nii oli umbes minul praegu Adrianiga.

Kui kogu maja oli tühi ja vaikne, jõudis iga viimnegi karbin minuni. Larentia oli just lahkunud, jättes endast maha meeldiva aroomiga õhtusöögi. Ma jäin voodiservale istuma sellast, kui ma majapidaja tuima "Head-Aega!"'ga ära saatsin. Kell tiksus aina lähemale kella kümnele. "Kallis?" hõikas keegi. Ma jooksin püsti ja mind läbis suurest ootusest külmavärin. Ma lendasin ukse peal Ashtoni lahtiste käte vahele ja klammerdasin end kindlalt tema külge.
Ashton naeris tühiselt. "Wow, sina Brooke või?"

Ma ignoreerisin seda ning surusin oma nina veel sügavamale ta kampsunisse. Ta lõhnas kalli parfüümi ja lahja suitsu järele. "Käi perse, kus sa olid?" sosistasin ma vaikselt. Ta ei vastanud sellele küsimusele vaid mässis oma suured käed minu ümber. "Ma olen väsinud."
"Ma usun," naeratasin ma talle. "Aga sa pole õhtust söönud..?"
Ta käis kiiresti läbi magamistoast ja viskas rätiku üle õla. "Sa peaks midagi sööma."

Selleks vastuseks ei olnud ma valmis. "Sina oled see kes ei ole päev otsa kodus olnud ja mina pean sööma?"  irvitasin ma ta peale.

Ma ei saanud lasta heal toidul raisku minna. Ma panin korraliku portsjoni toitu ta taldrikule ootama ja vahetasin end öösärgi väele. Mitte selline vanaemalik öösärk, vaid kui seksikust mõõdetaks skaalal ühest kümneni, oleks see üksteist, kuid kattis siiski sündsalt kõik mis vaja. Hääled minu ümber jäid aina vaiksemaks ja silmalaod vajusid raskelt kinni.

Läbi hõreda une tõid mind maa peale tagasi aina vaiksemad- siis jälle lähenevad tümpsud.
"Fuck, Ryan...ma ei ole üksi, ma ei saa seda  teha... sa pead seda minu eest tegema!"
"..."
"Sa ei julgeks..."
"..."
"Persse, hakka auku kaevama omale mees siis. Ega ta mingi jobu ei ole, ta saab aru kui ma need siia jätan."
"..."
"Sa teed seda ja mina räägin Duke'ile kust sa tuled."
"..."
"Vitupea, ma ei jäta seda niisama."

Austin käis närviliselt toas edasi tagasi, tuba oli pime ja ainus asi tema figuuri valgustamas oli kuu nõrk paiste. Ta sõrmed läbisid mitu korda minutis ta juukseid, mis viitas otseselt närvilisusele. Tol hetkel oli mu pea nii sassis, ma ei olnud üldse kindel kas ma kuulsin kogu ta telefonivestlust õigesti. See oli see moment kus ma hakkasin tõsiselt tundma et Ashtoniga on midagi valesti.

"Ash..?" sosistasin ma vaikselt. Ta vaatas korraks minu poole, kuid jätkas siis sunniviisiliselt mööda tuba tuiamist. Ma lükkasin õhukese teki pealt ära Ashton kõndis minu voodi kõrvale ja istus voodiäärele, lükates mulle teki peale tagasi. "Mis toimub..?" pärisin ma, silmadest rähma välja hõõrudes. "Kas sa kuulsid seda?" Silitas ta mu põske oma põidlaga.
"Sa pead minema?"  pakkusin ma välja.
"Sa ei pahandaks, ega?"
"Natuke küll."
Ta vais naeris selle peale ja blokeerid mu järgmise küsimuse suudlusega.
"Mine tagasi magama, Brooke."
Ta võttis musta lühikeste varrukatega särgi ja tõmbas selle teksadele peale.
"Mis kell on?"
Ma libistasin pilgu üle toa kui mu öökapil särasis numbrid 3.45.
"Ma olen hommikuks tagasi."
Lükkas ta ukse enda järelt kinni. "Ja sa ütlesid seda eile ka..." sosistasin ma talle järele ja jäin vaikselt magama nende mõtete saatel "millal hommik saabub".

Uksekell helises. Tuba oli külm, mis sest et hommikune päike eredalt tuppa paistis. See terav tirin läbis tervet maja, lõhestades selle mõnusa vaikuse. Ma tõmbasin õlgade peale hommikumantli ja kõndisin ukseni, mõtlemata kes selle taga võis olla. Kui varem oli pilk udune, lõi selle selgeks see pilt mis mind ukse taga ootas.
"Ja sina oled..?"
Tema kohevad, sirged musta värvi juuksed, päevitunud nahk ja täidlased huuled panid mind oma igavesti sassis juukseid kohendama.
"Kust sa võtmed said..?" päris ta uuesti.