Ümberpöörd

13. Peatükk "Kurvi Peal"

"Ashton?"

Tuba oli varjunud pimeda loori alla, kus aknast viimase päiksekiire jälg mööda põrandat libises toa ühest nurgast toast teise vastavalt päikse loojumisele. Peenel klaaslaual põles üks viimane küünal mis oli praegu toa ainus valgusallikas, silmad võisid küll petta kuid ei olnud enam kauagi jäänud kuni see laiali oleks sulanud ning kustunud. Ma astusin magamistoast välja leides ta murelikult aknast välja vaatamas. Vaade mis avanes elutoa laiast peenikeste raamidega sellisel öötunnil, ilus oli ta kindlasti, selle üle ei saanud isegi vaielda. Uks libises vaikse kriginaga minu taga paokile. Tundus nagu ma oleksin võinud seista seal või paljalt- Ashtoni pilk ei oleks kraadivõrragi minu poole pööranud.

"Ärme palun hakka praegu." kuulsin ma vaevu teda ütlemas. "See ei ole valik, Ashton. Kolm nädalat. Sa ei jäta mulle muud valikut."

Õhuke öökardigan oli ainus asi mis mu keha kattis, pime tuba aitas katmisele kaasa. Tuba oli pime. Pime, kõle, tühi. Ashtoni kohalolek ei andnud ennast tunda. Tuba milles vaid nädalate eest kajasid veel õnnelikud hõisked uue elu ja stardi üle, ei andnud endast tunda. Isegi iseendale sellest rääkides tundus see nagu sajanditagune muinaslugu, väljamõeldud muinaslugu.

"Homme ei ole ma sul enam ees. Kell 10 olen ma läinud."

Selle peale ei kostunud enam midagi. Ei rõõmuhõiet- ei midagi. "Ma tegelikult tulingi ainult et öelda, et..."

"Sa tõesti arvad nii?"

Ma olin nüüdseks harjunud eitavate vastustega, nendega tegelemine ei olnud mulle uus. "Mis sa teha saad? Kavatsed mind kinni hoida?" vastasin vaiksel häälel. Nii vaiksel, et ülbuse sellest lausest loeks välja vaid keegi, kes mind tõeliselt hästi tunneb. "Tee proovi." lisasin ma juurde.

"Ma ei saa olla sinuga aus, Brooklyn. Ma ei saa sest et sa ei talu, kui sinuga aus ollakse. Tõesta mulle vastupidist."

Nüüd lisaks ma juurde, et silmsideta vestlused olid samuti meie puhul tavaliselt. Ja niipaljuks see jäigi. "Sa käitud täiesti narsissistlikult." isegi kui ma seda täielikult ei mõelnud, ei saa ma öelda et mul oleks selles olukorras tagasi vaadates midagi paremat vastu kosta. "Mitu korda oled sa minuga rääkides mulle silma vaadanud? Mitu korda olen ma näinud- veel parem- mitu korda oled sina näinud minu häält minu huultega sünkroonis liikumas? Oled sa üldse?"

Siinkohas vihjasin ma sellele, kuidas ta on selle viie minuti algusest püsinud samas asendis, kus enne.

"Mitu korda oled sina mulle julgenud otsa vaadata ja mulle öelda- veel parem endale tunnistada et sa lihtsalt ei julge."

"Ma ei julge usaldada kedagi kes ei ole mulle pea kunagi otsa vaadanud millegiga mis võib olla sama oluline kui- mis on sulle elus kõige olulisem? Alustame sellest!"

"Tahad ausat vastust?"
"Olen ma kunagi vastupidist väitnud?"

Sinna see jutt jäi. Edasi rääkis kehakeel iseenesest. Ta keha pööras ennast täpsele nurgale, et tähed mis suurest aknast pimedat tuba vähesel määral valgustasid, lisaksid draamaatilisust tema nüüd külmale ja kangele pilgule. Vastupidiselt just sellele mida ma tema kohta minut tagasi rääkisin kõndis ta nüüd otse minu suunas. Ohutussensorid mu peas hoiatasid mul taganeda kui keha ei tahtnud sellisele käsule alluda. Viimane põlenud küünal kustus. Tema täpselt viimase sammu peal. Nüüd seisis ta minu ees. Ta pea hõljus minu omast kaks korda kõrgemal. "Vaata mind." sõnad ta. Ma allusin.

Tuba oli nii tume, et tema silmadest oli näha vaid valget. Mis pimedaga segunedes paistis beežina. "Ma vihkan olla otsene. Sa tead seda."

Ta kõigutas pea paremale külgele.

"Asi on kahepoolne."

Ta kõigutas pea vasakule küljele.

"Me oleme praktiliselt keset põldu, kolmekümne kilomeetri raadiuses ei ole kedagi peale meie."

Ta tegi peaga ringi ning peatus uuesti paremal küljel.

"Nii noor ja naiivne."

Ta ei liigutanud.

Ta parem käsi läbis mu juukseid ning peatus kaelal.

"Kui midagi peaks juhtuma kas sa tead mitu inimest sinu appikarjeid kuuleks?"

Ta käsi tõmbus sealsamas vaikselt rusikasse jättes sõrmede vahele kimbu juukseid mille abil ta mu peast täielikku kontrolli sai.

"Mitte ükski."

Ta haare tugevnes. "Ma ei lase sul endaga käituda nagu mängukanniga." julgesin ma sisistada, ning sinna läks ka mu üritus sellest haardest vabaks saada kuid iga sekund kus ta minu püsivuses kahtles hoidis ta juustest tugevamini kinni.

"Aga kellegil teisel laseks?" päris ta tuimalt. Kuna tuba oli pime ning näha oli vaid ta siluett, ei olnud mul võimalik näha ilmet ta näos seda öeldes, nii palju kui ma oleks seda ka tahtnud.

Sellega meenusid mulle Russeli sõnad. "Ashton," ma olin valmis talle pettumust valmistama, mis iganes see ka maksma ei oleks läinud. "Ashton, ma tean."

Iga häälikuga seda öeldes muutus mu süda raskemaks. Ma teadsin et ta ei tahnud et ma teaks. Ma teadsin et ta lootis et ta hoiab seda salajases.

"Ma tean, Ash." Ma ei olnud kunagi kellelegi valmistanud pettumust nii, kuis praegu. Õige valik on alati raskem valik.

Kartes, mis sellele võis järgneda sulgesin ma silmad ning tõstsin käe Ashtoni külmale põsele. Järgmisena tundsin midagi soolast enda huultel ning seda, kuidas ta haarde tugevus mu juustest vähenes. Ma limpsisin külma pisara huulelt ära. Silmi ma ei avanud.

"Palun ära ürita seda välja mängida. Ma tean mida sa tegid." ma lootsin et see oli viimne piisk karikas ning kui minuga peaks juhtuma sama siis olgu nii.
Tundus nagu kivi oleks Ashtoni südamelt langenud minu omale. Ja ma ei teadnud, kuidas seda sealt ära saada.

Tal ei olnud vaja paotada sõnakestki, piisas ühestainsast hingetõmbest et värinast ta hääles välja lugeda teadmatus mida minuga peale hakata. Ta toetas enda käe samuti minu põsel ning pühkis põidlaga pisara ära. "Russel rääkis mulle. Ashton, ma saan aru. Ma saan aru miks sa nii tegid. Kui sul olid minuga samad plaanid ma aksepteerin seda."

Lootusetusest ei suutnud ma enam end tagasi hoida ning lasin välja suure ohke millega koos tundsin ma kuidas mu silmadest tahtsid korraga välja pursata ämbritäis külmi pisaraid. Jõud selle kõige tagasi hoidmiseks oli otsas. "Vaata mind." kordas ta end uuesti nagu minut tagasi, nüüd veidi nõrgemal toonil.

"Ma ei saa. Ma ei saa." ma lükkasin lõua vastu ta tahtmist alla. "Ashton ma tean et see oli raha pärast, ma tean et see ei olnud isiklik, usu mind."

Ma üritasin teda veenda. Mulle tundus juba et ta sai aru et ma mõistsin. Või paremini öeldes, et ma olin aru saanud, ning mulle oli ta aukartust äratav minevik kohale jõudnud.

"Ma tean et ma valmistasin sulle sellega- tähndab ma teadsin et sa tahtsid seda minu eest hoida."

Ma vaatasin talle otse silma ning ütlesin selle lause mida ma mäletan nüüd selle hetkeni välja. "Saatus viis mind põhjusega sinuni. Tee mis sa arvad et on järgmiseks õige."

Mul ei olnud põgenemisplaani, ma võin samahästi ta plaanidega kaasa minna.