Ümberpöörd

18. Peatükk "Elena"

"Vaata, ma olen seda varem arutanud. Seda jubtub tihti, kui tead, pärast traumat."

"Ashton, ma tean mida ma nägin."

"Mida sa siis nägid? Äkki valgustaksid mind?"
Tal oli õigus. Ma ei näinudki õieti midagi.

"Musta- ma arvan et ta oli mee-"
"Sürreaalne... Brooklyn. See on eraldatud piirkond. Siia ei pääse keegi ilma, et ma sellest ei teaks. Mitte puutekaugusesse."

"Siis milleks turvasüsteem?"

Ma teadsin, et selle peale ei oleks ta osanud midagi öelda, ega tema küsimuse peale minagi. Nüüd olime me tasa. "Arvad, et keegi tahab nii väga mäe otsa maja röövima tulla, või mis?"

"Küsi parem, kas sa arvad et keegi ei tahaks."

"Ma tõesti ei näeks sellel põhjust." See pidi jääma lauseks millega panin mina vestlusele punkti. "Ma kutsun Elena siia. Kuna sina oled nii kui nii ära siis-"

"Niikaua kui Elena ei ole kuti nimi olen ma asjaga nõus." Ja ta pani klaasi lauale ning ajas võidukalt lõua üles, naeratades minu suunas. "Viski hommikusöögiks? Lara oleks pettunud."

"Ei, asi ei ole isegi temas. Ma lihtsalt, ah..."

"Mulle ei lähe su vabandused korda." vastasin ma talle naeruga.
"Ma ikkagi mõtlesin selle üle."
"Mille üle?"
Ta tõmbas mind endale lähemale ja pani käe mu puusale, näidates teisega toanurka. "Näed, seda väikest muna seal. Ma panen need ööseks tööle. Vaatame kui kettas see väike asi su kolba sees on."

Selle sarkastilise-rõõmsa Ashtoniga võis täitsa ära harjuda. "Ma vihkan sind," ja ma suudlesin teda huultele, ning enne eemaldumist sosistasin veel vaikselt "mis siis kui ma hakkangi ära keerama?"

"Homme lindistuselt saame teada." Vaatas ta mind taaskord sama ilmega, tõmmates mind enda suudlusesse tagasi. Uksekell helises.
"See on Elena, ma pean ukse lahti tegema."
"Ei pea, see saab oodata." naeris ta, ikka veel väga lähedal mu näole. Nii palju, kui ma oleks tahtnud seda filmistseeniks muuta, olid mul veidi teised plaanid. "Tõsiselt, Ash. Homme, olgu?"

"Ja et sa parem samast kohast jätkad, kust sa pooleli jätsid."

Ma noogutasin ja avasin ukse.
"Vau, Elena. Sa näed-"
"Pask välja? Luba ma seletan," andis ta endale loa sisse tulla ning andis mulle enda mantli, et ma selle nagisse riputaks.

"Me pole, mis- aasta, kaks rääkinud? Ma pole sinust ka midagi kuulnud, ma juba mõtlesin, et sinuga on midagi ju-"

"Teeksid sa mulle tassi kohvi? Mu pea lõhub otsast ära varsti. Ma seletaks sulle kõike." Kohmitses ta, tõmmates pikki kontsasaapaid jalast.
"Ikka," lubasin ma talle ning täitsin veekannu.

"Kus su see hot peika on. Ma eeldan, et sa ise ennast sellises hoones üleval ei pea?"

"Tead, sa olid palju lõbusam kui sa viimane kord pilves olid."
"Mulle öeldakse seda piisavalt tihti, usu mind," suutis ta mind veenda. Kui ma kannu tema tassi kohale tõstsin võttis ta lause sama koha pealt jälle üles ja lõpetas selle. "Aga no mis sa teed- life happens."

"Ma olen juba piisavalt kuulnud," naersin ma tema agressiivsusele vastu.

"Elena?" kõlas kuskilt. Mitte siit ruumist küll. Ei, kindlalt. Magamistoast väljus
"Ashton?" tundus Elena elevil.
"Te kaks tunnete üksteist, või..?" olin ma kiire küsima.

Minu vastas tugitoolil istunud Elena oli kaotanud teadvuse minu sealsest eksistensist, kui mitu korsa iganes ma oma sõrmi nipsutanud ka poleks. See vaikus ja piinlik vahtimine püsis sellisena veel kena aja, kuni ma püsti tõusin, ning Elena ees end vabandasin. Ma pöörasin talle selja. "Mis nüüd, Brooklyn?"

"Mis nüüd?" ma lükkasin ta ukselävelt üle ja sulgesin meie järel ukse. "Mis see praegu oli? Sa ei öelnud mulle, et sa tunned seda naist."
Ta mattis oma näo oma käte sisse ja raputas seal pead. "Ei tunnegi. Ta lihtsalt...
ta meenutas mulle korraks kedagi."
"Väga tore, äkki teinekord saaksid sa enne külalisi särgi selga panna?"
"Ole nüüd, B."
"Ära kutsu mind tähtepidi, sa tead et ma vihkan seda."
"Ja mis sellesse reisi puutub. Pariisi. Sa ikka veel ei lähe sinna."
"Mida iganes, ma ei lähe kuna ma ei taha, mitte, et ma sinu ähvardusi kardaks."
"Pikalt jäid lobisema, minu arust on sul külaline teises toas?" Viitas ta näpuga uksele ja tõstis kulmi. "Ma ei ole veel lõpetanud."

Sellest hoolimata lükkasin ma ukse enda järelt kinni, ning enne kui see jõudis klikiga kinni minna, juba kõlas suurest toast ta kriiskav hääl. "Kus teil kohvikoor on? Mulle ei jõua kohale." lisas ta, samal ajal kappe läbi vaadates, nagu ta omaks neid. "Ma kasutasin viimase tilga hommikul ära."

"Aa, siis ma lõpetan otsimise."
Ära sa märgi.

"Mul ei olnud see plaanis aga nüüd ma lihtsalt-"

"Me peame rääkima? Sa pole tibagi muutunud, Brooklyn." Ja ta istus minu ees olevale toolile, vaadates mulle otse silma. "Isegi mitte näost, mis kreemi sa kasutad?"
Ta ristas oma parema jala üle vasaku ja haaras laualt kohvitassi oma sõrmede vahele.

"Ma tõesti eelistaks, kui me räägiksime asjast. Kuidas su isal läheb?"

"Jõi surnuks ennast." tuli mulle üks tuim vastus.

Ma olin paigale liimitud ning šokeeritud Elena vastusest, ning sellest kuidas tal ei tundunud olevat sellest sooja ega külma. Elena isa tähendas mulle samapalju, kui mu oma isa. Kõik koerused, mis lapsepõlves tehtud said, said tehtud Elena isa pool. "Sa ei paista just eriti, noh, kuidas ma nüüd seda ütlen..."

"Šokeeritud? Ei, mitte eriti. Kuidas sul endal? Ja vennal?"
"Ära juhi teemat kõrvale, Elena. Sa oled nüüd üksi?"
"Ei."

Vastupidiselt sellele, mis enne oli olnud, üritas ta nüüd kõigest väest silmsidet vältida. Mis tähendas kartust selle ees et ma ta valetamisega vahele võtaks. See, see oli see mida Elena tegi, see oli tema viis oma probleemide eest joosta ja neid peita. Ning oki alati olnud.
"Ma peatun oma poisi juures. Ma ei taha seda muuta minu haletsuspeoks, Brooklyn. Räägine nüüd millestki muust."
"Tunnen ma teda?"
Elena ohkas raskelt. "Miks sind üldse nii väga huvitab? Sa ei ole mu ema- ma ei eelda et sa pead minu eest hoolitsema."
"Su ema ei olnud kunagi seal, et sinu eest hoolitseda. Ma küsin, sest et ma tõesti tunnen huvi, kuidas sul läheb- mida sa teed, kus sa oled, kuidas sul läinud on ja kõike."

"Ma ei ole sellest veel puudust tundnud, sa võid nüüd lõpetada."

Kui ma paremini teaks, võiks öelda et ta seisis mingil väga peenikesel äärel, millelt ta oleks endast kõik välja lasnud ja sellest oleks piisanhd vaid ühestainsast minupoolsest kommentaarist. "Olgu,"

Järsku kõlas uksele uued mürtsud. Koputusest agressiivsemad, aga kuidas sai see olla, kui Elena istus praegu siinsamas, minu eest, ainsa oodatud külalisena?