Ümberpöörd

31. Peatükk "Kaotus Õpetab Asjade Väärtust"

* ... Aega Tagasi *

"Adrian!" Hõikas Brooklyn peenikesel häälel "Beebi lööb, tule ruttu."

Nende hetkede vahel jäid pistelised valud mis nüüd vaevasid ka ta selga peaaegu märkamatuks, kuid alateadlikult toetas ta parema käe alasejale, millele tahtis korraga kogu ta keharaskus toetuda.

"Kas sul selg valutab jälle?" küsis ta murettundvalt.

"Jälle? Millal ma varem kaebelnud olen?"

"Mulle ei jää midagi kahe silma vahele, Brooklyn."

Nad naersid üksteise takka kuni Adrianile meenus põhjus miks ta siia oli jooksnud. Ta asetas käe kasvava kõhu kohale, kuid hoidus seda puudutamast.
"Sa tead et sa ei tunne neid läbi õhu eks?" itsitas Brookltn. "Mu kõht ei lähe katki. See ei ole mingi miin, et vajutad peale ja plahvatab."

Adrian muigas kahtlevalt. "Mina selles nii kindel ei oleks, tead ma lugesin internetist et-"

"Ah, jää vait sina oma internetiga."
Brooklyn haaras äkitselt Adriani randmest ning sundis selle vastu ennast, ning naeris veelkord, kui tundis kuidas kokkupuutel Adriani keha läbis pikk külmavärin, alustades ta käest. "Ma tunnen kuidas ta süda lööb."
"Sa ei saa seda tunda, superisa. Ta ilmselt luksub. Kas seda sulle internet ei öelnud?"

"Aga miks ta luksub? Kõik korras ikka või?"

Brooklynile tõlgendus Adriani käitumine ebavajaliku muretsemisena. Ta ei mõistnud ta kitsast, murelikku pilku teistmoodi, ning tal hakkas temast juba pireke kahju, kui ta oli ta küsimusele vastuse välja mõelnud.
"Ma ei tea, mine loe internetist." Kihistas ta maha.

***

Maja aadress klappis ehitisega, mille eesala täitsid nüüd neli iseärast, kuid mitte lihtsasti eristatavat, neli musta Lexust.

"Michael," hõikas Ashton, samal ajal kummardades pea, et käekella vaadata "kas kõik on arusaadav? Natalia?"

Naine, oma kolmekümnendates, paljastas paksude tumepruunide juuste tagant võõra näo, kinnitades rohked juuksesalgud kõrvade toele. "Jään nähtamatuks, toimetan Brooklyn'i autosse ning sõidan antud aadressile. Selge."
Natalia teadvustas teistele.

"Ta on Russeli endine partner," tutvustas ta teistele, osutades käega temale "ta tunneb seda suurt maja paremini kui keegi teine. Samuti on tal sissepääs sõrmejälgedelugejatele ning saab läbi näotuvastussensoritest, mis plaani järgi garanteerib Brooklynile turvalise tee välja."

Ashton ei häbenenud näidata välja enda ebakindlust, ning see ei pidanud kellelegi saladuseks jääma. "Me toetume plaan A'le, ja ainult A'le. Plaan B'd ei ole."

Kõigi silmad olid suunatud nüüd Ashtonile, oodates tema märguannet minekuks. Tagavaraplaani puudumine ei hirmutanud neid, vaid innustas kaasolijaid panema mängu endast kõik, veel rohkem sellest, kui neist seda oodatud oli.

"Kui kõik on arusaadav siis... liigume." võttis Paul juhipositsiooni, ning astus läbi suurte väravate, millest hallil pilvetaustal avanes vaade gigantsele, punastest lihvitud tellistest punasele ehitisele. Igas aknas põles ühesugune lamp, samasuguse hägusa valgustusega, mille mõlemat mustast puidust raami kaunistasid seestpoolt beežid külgedele kinnitatud õhukesed loorid. Oma sajameetrist peenest kruusast teed peaukseni ei saatnud muud, kui kivde praksumine peente kingade all, ning hingetõmbed, mis majale lähenedes aina lühemaks ja valjemaks muutusid.