Ümberpöörd

24. Peatükk "Mäng Kahele"

*Russeli ja Ashtoni kõne jätk*

Ahston: Sa tead, et kui temaga midagi juhtub keeran ma su politseisse?

Russel: Paratamatult tuled sel puhul sina minuga kaasa.

Ashton: Mul ei ole probleemi vaadata kuidas sa vaikselt maha kärvad, Russel.

Russel: Ma näen et meil on selles midagi ühist. Vaata, mul ei oleks samuti Brooklyn vaikselt jäse jäseme järel tappa ja tema tükid sulle koduukse ette saata. Mille pärast peaksidki sa tegema kõik oma võimuses et minuga, enne midagi ei juhtu. Kui juhtub siis...

Ashton: Niikaua, kui sina mängid ausalt, mängin mina.

Russel: Ma väga loodan, kuna teine kord ma enam ei aja niisama juttu.

Ashton viskas telefoni peost ning pani selle lauale, vabastades mõlemad oma käed ning toetades nendele oma raske pea.
"Korras kõik?" hüüdis mahe hääl tema tagant.
"Kuidas tundub?" nähvas Ashton mõtlemata vastu.
"Ausat vastust tahad?"

Ta hüppas ühe kiire liigutusega üle madala diivani seljatoe maandudes tema kõrval "Suht sitt. Ma annan sulle vennalikku nõu, Ash,"

"Ja see on?"
"Ma ei tea, see on lihtsalt väljend. Mis sa saada tahad minust."

Ashton irvitas vaikselt, kattes enda naeratuse käega ning haarates uuesti telefoni järele. Viimane asi, mida tal veel vaja oli, et ainus pereliige, kes tal alles oli, veel sellest teada saaks, ning temast teisiti mõtleks.
"Ma tean et see kõlab nüüd klišeelt, aga... sa tead et sa võid mulle kõigest rääkida, eks. Mis see lasteabi telefon ütleb "Ma olen üks suur kõrv." ?"

Ta oli vältinud kogu selle aja tema pilku, kartes et ta silmad reedaksid midagi. Kedagi, kelle arvamus temast läks talle korda enim, ning kelle jaoks oli oma reputatsiooni sälitamine olulisem kui miski muu. Ashtonil oli vaid üks eesmärk, mis oli kindel. Mida võis nimetada plaaniks.

"David, kuidas ma nüüd ütlen sulle seda... Sa mäletad et sa oled ikka veel 16 eks?"

Vend ei vastanud sellele. Ashton ei olnud üldse kindel kas ta pani teda tähele, aga võibolla oligi nii parem.

***

Elena oli jäänud sammapaika, üritades päästa Brooklynit. "Brooklynil on Ashton, ma ei tea mida ta teeks kui teda enam ei oleks. Kui Brooklynit enam ei oleks."

Pihtis ta. Tüdruk muidugi, oli omas maailmas nagu iga teine, ilmselgelt mingisuguse temale tundmatu aine all. Ta ei olnud üldse kindel, kas tüdruk kuulas teda, aga võimalus et keegi siin seda teeks oleks üks viiesajale. Ning see üks, kes seda teinud oleks, oli Brooklyn, kelle ta enda vastu siit põgenemiseks vahetas.

"Aga miks sa ise ei läinud?" päris tundmatu tüdruk. Elena oli hetkeks imestunud, et teda oli kuulda võetud, kuid lükkas ruttu need emotsioonid edasi.

"Ma ei tea, seda sõbrad sõprade heaks ju teevad, ei?"
Tüdruk vaid noogutas, kui ta pea veidi küljele vajus.

Väikese elutoa mõõtu kulunud valgete seintega tuba, mille koorunud värvi alt paistis hall kivisein. Üks pruun diivan, mille igast nurgast hargnes riie lahti, ning niidiotsad upitasid välja, ning mille padjad olid mööda möbleerimata tuba laiali jaotatud tüdrukute vahel, kes endale vähimatki öösel pea alla tahtsid saada, isegi kui see tähendas kopituse järgi lehkavaid patju. See kõik jättis Elenale mulje, nagu kõik kuivaks vaikselt kokku. Ning tema vaatepilt oli piisavalt avar, et mahutada sellesse mõistesse mitte ainult objekte, vaid nende alla kuulutas ta ka kõik tüdrukud siin ruumis.

"Oled sa kunagi mõelnud, mis siis saab, kui sa siit välja saad?" Päris ta, mitte et ta nii väga vastuse järele näljane oleks olnud, aga et pigem kontrollida, kas tüdruk oli veel ärkvel.

"Ei ole... põhjusega. Seda ei juhtu." pööras ta oma pilgu Elenale, ning ta vahtis ainiti tüdruku laiali aetud ripsmetuššilaike mis tundusid olevat enamasti tekitatud nutmisest. "Ainus, ning AINUS väljapääs on seda üritada, ning siis ennast maha lasta kellegil."

"Et sa pole sellele kunagi mõlenud?"
"Nalja teed või?"

Elena mõtiskles endamisi, kas vastus oleks olnud jaatav.

"Kes ei oleks," ta lasi välja suure ohke "mis puhul sind siis lastud oleks?"

"Ei olekski, Brooke oli Atenolooli mõju all, ning ta tuierdas mingist käigust kuskil välja. Ma viissin selle peenike uksevalvuri tähelepanu hetkeks mujale."

"Lasta selle all keegi kuskile on väga, väga uskumatult loll tegu. Sa arvaks, et igal pool on parem kui siin, aga,"

"Ma tean, et ta leitakse üles." ütlesin ta nüüd juba veidi ärritunult. Ta oli võtnud endale eesmärgiks sisendada seda endale nii palju, et ta seda ise uskuma hakkaks. Isegi kui kõige sügavamas südamesopis ta teadis, et ta võis läbi külmunult kuskil puu all vaikselt surra, tundis ta, et see oli lootusrikkam variant, kui siia jäämine.

"Mis su nimi nüüd oligi?" päris ta nüüd, väsinumalt kui kõik eelnev, mis ta suust tulnud oli. "Elena. Ise?"

"Elena..? Siin oli veel kunagi üks Elena."

Iga häälik, mis ta suust tuli, tundus äkki aina arusaamatum ning iga täht tahtis teise sisse sulanduda, kui ta vaikselt ära kustus. Kas siis unne, või...

"Tahad teada mis temast sai? Ta hüppas rõdult alla. Vapper temast. Ta oli nagu sina, päästis kaks last siit. Üks neist oli minu õde. 14."

Elena nägu muutus seda kuulates kahvatuks. "14. aastane? Mis temast sai?"

Paratamatult pidi sellist küsimust küsima silmast silma. Kuid palju rohkem äratas tähelepanu üksik pisar mis ta vasakult põselt alla voolas, ning mis oleks jäänud märkamatuks ning sulandunud ühte toa rohelise ja masendavana tunduva kumaga, kui ainus 0.69 sendine pirn poleks seda pisarat nii tugevasti peegeldanud.

"Sina, Elena II," turtsatas ta vaikselt endamisi viimastest hingetõmmetest "igaühel on enda eesmärk. Sina oled selle juba täitnud, sa ei pea rohkem seda tal..."

Ning ta mummerdas veel midagi, mida ei olnud võimalik dekoteerida sõnadesse. Elena ei mõistnud kohe, millele sinisilmne tüdruk vihjas.

Kui ta ei oleks sel hetkel sealt püsti tõusnud, olems ignoreerinud enda isekust ning visanud hetkeks kõrvale need tunded, mis hoidsid teda tagasi tüdrukule uuesti otsa vaatamast, ilma mäletamata, milliseid saladusi need seinad endas kandsid. Siis võibolla, on peenike võimalus, et ta oleks veel elus. Või, nad mõlemad.

***

Üks meetritepikkune tänav teise järel,mõnes kohas tihedamalt, mõnes hõredamalt, mõnes sunniviisiliselt inimeste postkastidesse surutult, mõned linnatänavatel tasuta ajalehe eksemplaride vahel.