Ümberpöörd

23. Peatükk "Pantvang"

Kuid mis oli talle kindlasti kahjuks, oli see, et tema silmapaar kohtus teisel pool teel oleva, viimase inimesega, kes talle praegu kasulik oli. Kui ta oleks õige mõistuse juures, oleks ta sealt ära jooksnud nii kiiresti, kui ta vähegi sai. Kuid ta jalad juhatasid ta sinna, kuhu ta keha, mitte ta mõistus, ta viis.
Brooke jäi pikemaks ajaks talle otsa vaatama. "Brooklyn?" kuulis ta hüüdeid aina uuesti ja uuesti, kuni talle udusena tundunud figuur talle aina lähemale ja lähemale tuli, muutus pilk selgeks. Ta ei väljendanud endas mingisugust emotsiooni, vaid vaatas ainiti nendes rohelistesse silmadesse, nagu see oleks viimane asi maa peal.

Brooke'i olemust sai kirjeldada vaid ühe emotsiooniga, tundetu. Ta vaatas nendesse silmadesse, mis olid ta sellesse mässinud, nagu see oleks värvi kuivamine seinal. Ta ei eitanud midagi, ega nõustunud millegagi. Nagu ta oleks mingisuguse väga kange narkoosi all, mis ei lubanud ta tunnetele teed tema ajju, et saada aru, kui valesti ta järgmisena käitus.

Russel, olles selle ainega, kust see tuli ja mis see on, tuttav, kasutas seda ära. Aga mitte Brooklyni, vaid kellegi kolmanda kasuks. Ta mässis enda käe ümber ta õla, ning vaatas üle teise, veel kontrollimaks, et keegi teda temaga ei näinud. Ning ta juhatas ta üle tee, enda maja ukselävele, ning näitas talle käega teed. Kui Brooklyn temast möödus, ning ta ukse nende järelt kinni tõmbas, teadis ta et Ashton oli tal peos.

***

"Kadunud," tampis ta nimetissõrmega vastu laual olevat pilti "Kadunud!"

"Kas keegi saab seda tunnistada?" toetas politseinik ennast vastu mugava tooli tuge, küsiv pilk näol. Kui Austin ei vastanud, sai ta selgelt aru, et vastuseks oleks olnud ei, ning ta näole tekkis rahulolev ilme.

"Kui kaua kuni te hakkate asju tõsiselt võtma? Nendega tegelema? Kuni ma teid ta laibani juhatan."

"Kui vaja," hingas ta sisse "üldiselt ei lähe kadunud inimeste leidmiseks üle kahe päeva, kuni nad ise välja ilmuvad. Kes eksivad metsa ära, kes on sõbra juures kellegi teadmata..."

"See siin," ning Adrian võttis laualt Brooklyni pildi, ning hoides seda enda näo kõrval "see on inimrööv."

"Te ei saa seda kinnitada, härra." tuli aga jälle vastuseks.
Adrianil aga ei jaganud kannatust kaks nädalat oodata, kuid ta teadis, et ta pidi midagi tegema. Kui ta ei tahtnud, et Brooklynist jääks alles vaid ilus mäletus.

Ta trummeldas närviliselt sõrmi vastu lauda. "Teie olite minu viimane lootus abile,"
"Seega on mul kahju teile pettumust valmistada." Ei kahelnud ta kohe vastu öelda.
"Seega võtan ma asjad enda kätte, isegi kui see tähendab seadusest, või mitmest, üle astuda. Pange mu sõnu tähele. Ma ei kaheste kui ma pean võtma kümme, kakskümmend elu, дюkui see tähendab et ma saan selle ühe vastutasuks.

Ta korjas kõik pildid Brooklynist, mis ta oli politseisse näitamiseks toonud, kokku, ning sosistas veel kord ta sõnu tähele panna.

***

Ta ei olnud veel täielikult silmi avanud, kui ts teadvustas endale, et ta oli ärkvel. Ning tundis seda kõike. Mitte lihtsalt füüsilisel tasandil. Korraga tundis ta jälle kõiki neid emotsioone, mis tundusid tegevat end tasa ajaga, kus ta neid ei tajunud. Mis avaldas enda mõju valel hetkel. Kui ta avas oma silmalaod, ning nägi vertikaalset pilti Russelist istumas täpselt tema vastas, klaas käes. Ta oli pandud lamama kallile nahkdiivanile, pleed õlgade peal. Ta ise sai aru, et oli siin lamanud alles hetkel, kui ta üritas oma kaks tonni kaaluvat pead asemelt tõsta ja ta märg põsk higisele nahale nagu külge kleepus.

"Russel?"
"Elus ja terve, sina ka," ütles ta naeratades. Ta pilk ei olnud enam udune. Ta nägi selgelt, kuidas Russel talle nüüd veepudeli ulatas.
"Ning ma veendun selles et see vesi mind ainult uuesti magama ei pane täpsemalt kuidas?"

Russel kehitas süütult õlgu. "Ma ei tea. Usaldus?"

"Usaldus?" imiteerisin ma ta häält. "Russel, ma ei kuulu sulle. Kuidas sa said mulle seda teha? Mind siia panna? Mind lihtsalt maha müüa,nagu ma oleks su omand."

"Ei midagi isiklikku, Brooke."

"Sinu jaoks olen ma ikka veel Brooklyn, aitäh." suurest vihast sain ma kõvasti kinni keeratud korgi pudelilt lihtsalt lahti ning võtsin sealt suure sõõmu, lootes et neelan kogu selle viha sama lihtsalt alla.

Ta väljendas end järgmisena vaid õrna itsitusega, mille ta lühikesena alla surus. "Tead asi on... tegelikult, mis sa pakud milles asi on? sa oled nutikas tütarlaps, mõtle natuke."

Ta vastas ilma pikema viivituseta välja Ashtoni.

"Polnudki nii raske? Ma seletaks sulle praegu, aga ma ei taha et sa selle asja tema puhul iial ära unustaksid, kahju oleks sellisel lool raisku minna."

"Mida?"
"Ära muretse, see on nagu... Kuidas ma seletan? Sa nagu vajuksid uuesti magama, ning sa oled jällegi külm kõndiv ajudeta nukk. See ei tee üldse haiget." Ta välgutas sellele kaasa sadistliku naeratust, ning ta pilk peatus pooltühjal pudelil. Mida kauemaks see aeg venis, seda rohkem tülgastunuks muutus tüdruku nägu. "Mis kurat see on?"

"Atenolool. Kõrvalmõjud on näiteks peapööritus, väsimus, külmunud jäsemed, bradükaaria ehk südameaeglus kus su süda pumbab vähem kui 60 korda minutis, niiet loogilises mõistes ära pane mind seda sinu peale palju raiskama, sest et, südameseiskumine ja kõik."

Ütles ta rahulikul toonil. Veel ei tundnud ta midagi, kuid puhtalt sellest rääkimine tundus tegevat asjad sada korda hullemaks, kui nad juba olid. "Nii, et siis käitu hä- Tere, seltsimees Ashton. Kas ma peaksin uuesti kõne alustama? Ma olin hetke hõivatud su tüdrukul siin on väga palju küsimusi selle uue asja osas millele ma enda käed külge sain, Atenolool?"

Brooke oleks täiesti kahe silma vahele jätnud terve selle telefonikõne, kui Russel poleks tema kõrvale kükitanud, ning telefoni kõlarile pannud.
"Kus ta on?"

Ta hoidis kõigest väest tagasi pisaraid, kuuldes uuesti Ashtoni häält.
"Elus ja terve... praeguseks."

Siis näitas Russel ekraanilt Elenale, kuidas ta nuppu "mute" vajutas, mis tähendas, et teine inimene ei kuulnud, mis teiselpool kõne toimus.

"Nii, Brooklyn. Asi on nüüd lihtne. Sa ütled talle täpselt, mis toimub. Ära venita liiga kaua meil pole musi kallideks aega. Midagi valesti ütled, lasen ma sul valida kas sa tahad veel seda teist doosi, või ma lihtsalt jätan su siia kuni sa surnuks nälgid."

Atenolool oli juba hakanud mõjuma. See väljendus selles, et Brooke üritas pilgutada silmi selgeks mis ta arvas olevat pisaratest, kuid tegelikult oli see lihtsalt ta mõistus, mis iga hetkega piltlikult öeldes vaikselt pehmenes.
"Sul on 48 tundi..." suutis ta veel öelda oma viimaste sõnadena. Ta muidugi ei teadnud täpselt, aga ta oli veendunud, et parem varem, kui hiljem.

*Russeli ja Ashtoni telefonikõne sellest päevast*

Russel: Noh, me võime samahästi ka tüdruku reeglite järgi mängida. Sul on 48 tundi, kuni... tegelikult ma veel vaatan, mis ma siis temaga peale hakkan.

Ashton: Sa tead et ma ei jõuaks.

Russel: Kas see pole siis kogu point? Kas sa ei saa siis vihjetest aru või ma pole end piisavalt hästi väljendanud?