Ümberpöörd

36. Peatükk "Sina Oled Minu Peavalu"

Ashton tõstis väriseva käe kõrva juurde, tema sügavad hingetõmbed täitmas telefoni kutsumistooni, mis katkesid niipea, kui ta oma isa häält teisel pool kuulis.

"Paul. Mul on üks... jama."

"Ma ei arvanudki midagi muud, sa millegi teise pärast ei helista. Kuidas Brooklyn?"

Ta ohkas, justkui lootes, et see libistab ta mured külgemööda alla.

"Juba parem, mulle tundub."

"Tead, sa oled valetamises juba palju parem. Aga mitte piisavalt," naeris mees muhedalt.

"Ma ei usu, et Brooklyn tahab siia jääda."

"Siis on see sinu asi talle uus koht leida, vaadata, et ta omadega toime tuleks."

"Ei, ma ei mõelnud seda. Ma lootsin, et sa saaksid mind-" Paul katkestas ta sealsamas, jätkates ise "ma aitasin ta sul päästa ainult, kuna ma uskusin, et sa tõesti armastad teda. Kui ta peab õigeks lahkuda siis sina ei ole keegi et tal teepeal seista, poeg."

"Brooklyn ei armasta mind enam."

"Siis on asi otsustatud. Sa pead hakkama temast ise ka vaikselt eemalduma. Mis temaga juhtus, on sinu süü. Sina tegid seda ja sa pead hoolitsema selle eest, et ta ennast selle eest vastutavaks ei peaks, ega hakkaks pidama."

"Ei, ma ei saa. Ma ei saa."

"Saad ja pead. See on ainuke asi, mille osas ma sinuga veel mingisugust plaani pean. Head õhtut."

Ning kõne katkes. "Okei, hinga... okei."

Kuid mida iganes ta ka ei üritanud, ta mõtted eksitasid ta aina sügavamale, iseenda mõtete labürinti. Jõudnud kahe valiku ette, tundus ta mõte juhtivat teda paremale, jalad aga vasakule. Kuhu need teed viivad, selle osas oli tal olemas ainult hägune ettekujutus, mitte reaalne plaan. Kui tema probleemile oli võimalik läheneda kahte viisi, ning ta asus mõtlemata esimese kallale.

Ta valis kiirvalimise, vajutades klahvile 2, mis suunas ta rendiautofirma numbrile. "Tere, sooviks autot rentida." teatas ta laia naeratuse saatel.

See naeratus koosnes justkui kuivadest huultest ja katkistest huulenurkadest, mille naeratuseks rullimine tekitas armetut valu, muutes need vermeliseks, mille haavad süvenesid iga muigega.

"Nädal? Ideaalne. Kuhu masinale järgi tulen?"

Ta oli oma mõtete sasipuntras nii kinni, et ei kuulnud isegi mehe juttu, vaid selle asemel ükskikuid häälikuid, mis talle mingit seost ei teinud, olnud keskendunud hetkel millelegi mulle. Ta palus mehel end korrata kuni häält teiselpoolt enam ei kostnud ja ta üllatus, avastades, et see oli katkenud.

Brooklyn astus mööda munakiviteed, kontsad lakkamatult nende taha takerdumas. Kuigi ta pilk oli kompromissitult maas, ei suutnud ta osata näha, mis teda järgmisel sammul ootas. Veider oli kõndida, teadmisega et võisid nüüd oma suunda iga kell muuta, kõigi väsitavatest käskudest hoolimata. See mõjus Brooklynile kui sõõm värsket õhku lämmatavalt umbses toas, millega tuba täitumas oli. Nüüd oli tema ülesanne ainult see aken lahtisena hoida.

Ta pistis pea baari ukse vahelt sisse, märgates helepruuni pead silmapilkselt. Ta veel kaalus otsust siit välja joosta, mugavustsooni tagasi, kuid ta pea ei olnud sellega päri. Lähenedes vaikselt toetas ta oma käe kergelt tema õlale, kus teine siis toolil ümber pööras, ning nende isegi sama värvi silmad- kohtusid.

"See naeratus sobib sulle hoopis paremini." tõdes Brent. Ta mattis tüdruku õlgadest alates kaitsvalt oma käte vahele, nagu päris veresugulane oleks seda teinud.

Muljeid vahetades möödus veerandtund, siis veel üks.

"Ma tean, et see on vale koht ja vale aeg, aga ma tõesti arvan, et sa võid nüüd minust vabastada. Selles mõttes et,"

"Pool kuud on veel alles, kannatad ära." lausus mees naerdes

"Hea nali. Ausalt, jäta raha endale, mul ei lähe seda vaja. Sa oled niigi teinud palju."

"Teinud? Palju? Ma sain aru et su endine partner oli selles palju osavam. Tõsi, teda poleks, siis ei istuks sa praegu siin."

"Nii ta on. Ma arvan, et ma hakkan uut kohta otsima, ma ei tahaks tal enam kaelas koormaks olla. Aga tal on ju see vend kah, temast palju noorem. Temast on küll kahju."

Brenti tavaline, rõõmus ilme asendus eksinu ja segaduses olevaga lausepealt. "Miks nimelt?" päris ta, kohvitassi huulte kohale kergitades.

"Et tal ei ole seda... sea vennalikku eeskuju nagu."

"Sinul ka ei olnud, aga mina ei leia küll midagi, mille kallal nuriseda.. Mina juba tean, ma olen sind vaatanud sellest ajast saadik, kui sa mähkmetesse tegid."

Brooklyn kaldus arvama, et see nali oli ilmselt tema mulla all puhkavate vanemate poolt ammu makstud kinni makstud. "Nojah," pidi neiu nõustuma.

"Sa pead lõpetama selle mõtlemise, et sa oled talle midagi võlgu. Sest et sa lihtsalt ei ole. Sa pead lihtsalt iseendale selgeks tegema, mis see koht kuhu sa välja tahad jõuda kõige selle lõppedes, endast kujutab."

Äkitselt langesid kõik tema silmade kõrguselt, mõni rohkem, mõni vähem, ning ei läinud ka kaua kuni tema käsivartpidi põrandale tõmmati ja ta oma seljal lebas. "Mis..?" Jõudmata lauset lõpetada, surus Brent tema kõrval enda käe ta suule, summutamaks mida ta öelda tahtis, kui neid ümbritsevate inimeste paaniliselt lõhestavad karjed oleks need vaieldamatult enda alla matnud. Kõlas purustavalt valju, äkiline pauk, mille vibratsiooni tundis ta põrandalt. Ei olnud kahtlustki, et see oli ei olnud püssilask.