Ümberpöörd

29. Peatükk "Taasühendatud"

Iga kell siin majas näitas nüüd viite.
"Kui Russel tahab oma sadistlike arvamismämge jätkata- minugipoolest. Kuid ma ei lase tal Brooklyn'i, või kedagi teist veel sellesse haarata." ta ärritus, mis väljendus tema aina tugevamast haardest telefoni üle, ning teise käega suunatult riidekapis rippuvate ülikondade vahel tuhnis.

"Ma olen su isa Ashton, ma ei lase sinuga midagi juhtuda."

"Nüüd oled mu isa? Palun, säästa mind sellest," ohkas ta "mina ei ole siin see, kelle pärast sa muretsema pead. Brooklyn on. Sest et kui tema sealt ei naase, siis mina samuti mitte."

"Ma helistasin sulle, kuna ma väljendan oma muret sinu pärast. Sa ei jama niisama Russeliga, ta ei ole rumal. Kui sa lähed sinna mingi plaanida ta maha lasta siis ta nägi juba sellest läbi, usu mind."

Äkki lõi toauks lahti, ning David astus üle ukseläve, kuid kui ta nägi oma kapi kallal tuhnivat, särgita, venda, pööras ta temale selja ning karjus telefonitorru rääkiva Ashtoni häälest üle, et ta tähelepänu pälvida. "Kellega sa räägid?"

"Oota korra, Paul." rõhus ta nime, ning vaatas Davidile notivalt otsa. "Su nooremal on krooniline tähelepanuvajadus."

"Mida?" ei olnud David nõus, ning vahtis Ashtonit mõrvarliku pilguga kuni ta telefoni maha pani.

Ta koputas nimetissõrmega huultele ning kallutas end kord taha- kord ette, kui ta ütles järgmist. "Tead, ma päästan sind tervest "Kas sa rääkisid just isaga?" kõnest ja asun otse asja kallale."

Just kui Ashton tõmbas kapist välja riidepuul lumivalge teesärgi, ning selle üle ühe õla viskas, teise oli hõivanud rätik.

Ning David jätkas. "Mis sa täna õhtul teed?"

"Midagi, mis siis?"

David noogutas, kuid ei jäänud antud vastusega veel rahule.

"Vaatad jalgpallimatši valges triiksärgis ja viigipükstes?"

Nüüd noogutas ta vennaga sünkroonis. "Just see oligi plaan. Said teada. Nüüd liigu eest."

Kuid ta astus sama jalaga Ashtonifa samasse suunda, blokeerides ta teed.
"Mis toimub, Ashton?" päris ta.

Ning kuna ta juba teadis et mis iganes tal plaanis oli, ei kavatsenud ta teda rohkem tüüdata, kuid vastus tuli lihtsamalt, kui ta arvanud oleks.

"Ära näe rohkem vaeva, David. Pane korralikud riided selga, me läheme õhtusöögile."

***

Ta mäletas esimesena end silmitsemas hoolikalt voodile asetatud kleiti. Brooklyn ei lasnud sel end kaua oodata, ning libistas selle käised riidepuult maha, ning kõndides siis sellega peegli ette. See ei olnud veel seljas, vaid ta hoidis seda enda ees, kujutledes vaimusilmas, kuidas see tema peal välja näinud oleks.

"Ma arvasin et see sobiks kokku su silmadega. Kuna ma ei teadnud, mis sulle meeldiks, siis,"
rääkis Russel, seistes ukselävel, kavatsusetagi sealt edasi liikuda.

"Milleks see kõik?" päris tüdruk.

Kuid ta ei saanud just sellist vastust, nagu ta oodanud oli. "Vaata, usu või mitte, see ei ole midagi isikliku, ning mul ei olnud mitte mingit kavatsust algselt sulle sellega haiget teha, kuna see puudutas vaid mind ja Ashtoni aga..."

"Aga..?"

Ta jäi hetkeks mõtlema, kattes suud käega. "Aga, siis ma nägin selles head võimalust. Hea eesmärgi nimel, Brooke."

Ta naeruvääristas ta mõtteviisi väikese naeruturtsatusega, ning viskas kleidi pika käega voodile tagasi. "Sa mõtled, kättemaksu nimel, Russel."

Ta võltsis naeratust, ning kinnitas pilgu maha, vältides tüdrukuga igasugust silmsidet.

"Aga miks?" ei olnud Brooklyn veel lõpetanud.

"Ma arvasin, et Russel oli sulle juba rääkinud. Tuleb välja et te ei jaga üksteisega pooltki, millest mulje on jäänud."

"Igatepidi ei ole see sinu asi." lootis Brooklyn sellele punkti panna, kui ta pööras selja Russelile ning pilgu aknast välja hallina paistvale tänavale. Ei päikest. Ei vihma. Lihtsalt hall, masendav taevas mis kumas suurele sõiduteele maja ees.

"Kas sa ei tahagi teada miks sa üldse siia sattusid?"

Tüdruk arvas, et tal oli vastus igale küsimusele, ning ei lasnud ennast sellest segada. Kõik juhtub põhjusega.

"Või kas ma peaks ütlema kelle pärast?"

Brooklyn ehmus ning sai sellest piisavalt adrenaliini, et Russelilt puhtalt pilguga vastus välja pinnida.
"Kas see oli Ashton?"
"Kes muu? Mõtle oma peaga, Brooklyn." Koputas ta oma meelekohtadele. "Kõik hakkas minema allamäge, siis kui..?"

Brooklyn mõtles, kuigi vastus mõlkus ta peas tahtis ta selle eest põgeneda, üritades mõelda välja selle ümber keerlevaid teooriaid, kuna tõde oli lihtsalt liiga karm, et seda kõva häälega välja öelda. "Siis kui ma Ashtoniga kokku kolisin."

Russeli nägu valdas rahulolev pilk, ning vaevumärgatav noogutus, kui ta ütles järgmist. "Ka mina ei ole täielikult paha, usu või ära usu, Brooklyn. Keegi meist ei ole. Need on inimeste teod, mis..."

Brooklyn vaatas teda nõutult, kuid ta lause lõpetamise asemel lahkus, jättes ta mõtlema, mis sealt edasi oleks läinud.

"Ja Ashton? Mis tema tegudest?" vaatasin ma teda tühjalt. "Kõik saab kuskilt alguse," viisin ma pilgu temalt "mis viib millegini. Ka mina ei ole nii rumal, kui sa arvad, Russel. Ma suudan kahte,-kolme punkti ühendada."

***

Ashton suutis väikevennast ajutiselt lahti saada, ning kui too oli kadunud piisavalt kaugele et ta ei kuulnud enam ta samme, oli plats talle puhas. Ta valis telefonist järjekordse numbri, millele ta oli helistanud viimati nädal aega tagasi. Ta luges veel mõttes numbri üle, et veenduda et ta oli helistanud õigele numbrile, ning Michaelil ei läinud kaua, et sissetulev kõne vastu võtta. "Michael, oled sa väga hõivatud?"
...
"Väga kiire."
"..."