"Danny, mida sa..." ütlesin poisile ning hakkasin tema süles rahutult rabelema, et ta haardest pääseda.
"Kas te kaks tõesti ei suuda mujal oma armastust teineteise vastu üles näidata, et peate söögilaua ääres niimoodi tegema? Sorri, aga söögiisu kaob," lausus Dougie, võttis ühe käega oma kandiku, teisega seljakoti ning kõndis laua juurde, kus istus Callie kahe tüdrukuga.
Seda vaadates oli mul tunne, kuidas mu süda reaalselt mitmeks tükiks katki läks. Kas nüüd oli meie vahel kõik läbi? Ta oli minust üle saanud?
"Nii, et teie kaks olete siis koos?" küsis Harry ning osutas kahvliga minu ja Danny poole.
"Jah, oleme," vastas Danny ning libistas oma käsi minu piha mööda tagumiku poole.
"Kurat, ei ole! Lase lahti, Danny! Ära tee! Sa oled mölakas!" karjusin poisi peale ning kargasin püsti ja kõndisin Bianca kõrval oleva vaba tooli poole.
"Probleemid paradiisis, jah?" küsis Tom naerdes, kuid ta lõpetas, kui olin talle saatnud väga hukkamõistva pilgu.
Danny patsutas vastu oma põlvi käsi. "Tibuke, tule tagasi!"
"Türa, Danny, jäta Kate rahule, sa oled niigi palju teinud juba!" sekkus nüüd minu üllatuseks Bianca.
"Oodake nüüd natuke," ütles Harry käsi laiutades "ma ei saa mitte midagi aru, kas te kaks olete paar või ei ole siis?"
"Ei, ning me ei räägi sellest enam mitte kunagi, sest meist ei saa ka paari!" ütlesin ning võitlesin pisaratega. Kui nad vaid teaks, mida Danny mulle tegi, ei peaks nad kunagi mind ja teda paariks, mitte iialgi. Nad vihkaks teda, ma usun.
Sõime Biancaga vaikides oma sööki. Harry ja Tom vahepeal seletasid midagi teineteisele ning naersid, kuid mind ei huvitanud praegu see. Ma üritasin välja mõelda, kas Danny tahab mulle veel kuidagimoodi läheneda või sai ta nüüd lõpuks aru, et meie vahel ei saa kunagi midagi olema. Mitte kunagi.
Kui tunnid olid lõpuks ometi läbi saanud, kõndisime Biancaga kodu poole. Me saime mingi paar minutit koos kõndida, pärast seda meie teed hargnesid.
Kui kodu ukse juurde jõudsin, sobrasin käega kotis võtmete järele ning kui need lõpuks leidsin, avasin ukse. Ema oli minu üllatuseks kodus.
"Miks sa kodus oled?" küsisin kohe ning see võis isegi natuke ebaviisakalt kõlada.
"Pigem miks sina telefoni vastu ei võta, Kate? Ma sain tööl olles väga huvitava kõne. Nimelt sa olevat haavata saanud. Miks ma muidu koju kihutasin autoga?"
Ma isegi ei olnud ema autot maja ees märganud. Ma olin ilmselt liiga ametis oma asjadest mõtlemisega.
"Kõne?" kordasin üllatunult. "Kes helistas?"
"Kust mina tean, Kate! Kas sinuga juhtus midagi? Oled sa ikka terve?"
"Ja.. Aga kuule, emps?"
"Jah?"
"Kas rääkis meesterahva hääl või naisterahva?"
"See oli mees minu meelest," ütles mu ema ning tema näost oli näha, et ta nagu meenutaks pingsalt seda telefonikõnet.
"Aaaa.." venitasin. Kuradi Danny! Need naljad on juba liiga kaugele läinud. See on ahistamine. "See oli üks mu koolivend, ta on natuke kahtlane, sorri, ta teebki selliseid nalju."
"Parem oleks kui ta enam selliseid nalju ei teeks," manitses ema meie jutuajamist kokku võttes ning kõndis kööki ilmselt kohvi tegema.
"Ma... lähen õppima," laususin emale ning hakkasin trepist üles kõndima.
"Kate?" küsis ema pilku tõstest oma auravalt kohvitassilt.
"Jah?" Tundsin kuidas mu süda kiiremini ning tugevamini taguma hakkas, nagu tahaks rinnust välja hüpata.
"Oled sa haige?"
"Mina.. Misasja? Miks peaksin?" pärisin vastu.
"Kas sa lähed tõesti reedel õppima?"
"Tegelikult ilmselt lähen arvutist filmi vaatama, lihtsalt kooli-režiim sees, et kohe õppima," seletasin ning rahunesin.
"Ma lähen paariks päevaks töökonverentsile teise linna, saad siin ilusti hakkama eks? Mul on kohver ka pakitud juba, varsti tuleb töökaaslane järgi," seletas naine ning lükkas oma õlalt juuksed suure kaarega selja taha.
"Jaa ikka," vastasin enda tuppa suundudes. Olin natukene solvunud. Ta saab kõne, et ma võin olla vigastatud ja selel asemel, et end haigeks muretseda, tuleb ta koju kohvreid pakkima, et konverentsile sõita? Jah, minu ema on töönarkomaan.
Viskasin end voodile pikali ning tõmbasin läpaka enda juurde ja avasin selle. Läksin kohe Facebooki lootuses, et saan Biancale Danny lollist naljast rääkida. Selle asemel, et ise vestlust alustada, avastasin aga, et tüdruk oli mulle ise kirjutanud juba.
Bianca Corman: kuule, Harry korraldab enda juures peo täna, tal vanemad kodust ära, tuled minuga?
Mõtlesin tükk aega, mida vastata. Mul ei ole ema kodus, mis tähendab, et ma võiks suhteliselt ükskõik mis kellani väljas olla, sest ta ei saaks sellest teada. Aga samas, kui mul oleks vaja kainet autojuhti või midagi juhtub, siis ma ei saaks abi paluda temalt.
Kate Bell: mul ema kodust ära, niiet ma ei teagi...
Kuna tüdruk oli mulle kirjutanud rohkem kui pool tundi tagasi, olin ma arvanud, et vastust pean kaua ootama, kuid minule suureks üllatuseks saabus see peaaegu kohe.
Bianca Corman: päriselt?! see on ju hea, me saaks äkki sinu juures midagi korradada?
Kate Bell: ma ei tea, kas see oleks hea mõte, ma peaks pärast seda kõike koristama jne
Bianca Corman: no okei, aga homme? lähme täna Harry poole, sobib?
Kate Bell: poole tunni pärast minu maja ees?
Bianca Corman: jap, tsau
Ma olin nõustunud Harry poole peole minema puhtsalt selle pärast, et ma ei tahtnud täielik pidur ka olla. Pealegi, ma pidin väljas käima ja teiste inimestega aega veetma.
Jätsin sülearvuti voodile vedelema ning kõndisin vannituppa ja pesin ennast ruttu ära. Seejärel valisin riidekapist sobivad riided, mida selga panna. Kui olin otsuse teinud, panin näole tugeva meigi, viskasin käekotti vajaminevad asjad ning kõndisin välisuksest välja, kus mind tervitas juba päris napis rõivastuses Bianca.
Kõndisime peaaegu vaikides Harry maja poole, kus juba väljast oli kuulda, et käis kõva muusika. Maja ise oli inimesi täiesti täis. Elutoa äärde oli pandud suur laud, mis oli erinevaid joogipooliseid täis. Võtsime Biancaga endale mõlemad siidrid ning läksime tantsivate inimeste sekka ja hakkasime samuti muusika saatel väänlema, nagu kõik teisedki.
Ühel hetkel kõndis Bianca juurde poiss, kes kutsus teda üles korrusele. Tüdruk keeras näo minu poole.
"Kate, mind kutsutakse üles korrusele, ma ei tea miks! Tule kaasa!" karjus Bianca mulle üle muusika.
"Mida?!" karjusin vastu ning tantsisin edasi.
"Ma lähen üles, aga ma ei tea miks! Tule kaasa!" kisas tüdruk minu seelikust haarates ning kaasa tirides.
Suundusime suurest heledast puidust trepist üles kuni jõudsime koridoris oleva kolmanda ukseni. Meid sinna kutsunud noormees avas selle ning põhimõtteliselt lükkas meid sealt uksest sisse.
"Putsi," pomisesin, kui olime uksest sisse astunud.
