„Dougie, sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,“ vaatasin poissi hirmunud pilguga.
„Inimesel on vajadused, mis peavad saama rahuldatud, saad aru? Ma ei taha sind petta ja endale mingit hoora osta, sest mul on olemas tüdruk, kes seda kõike teha saaks. Sa oma tööd ei tahaks teha?“
„Sa... Sa tahad öelda, et minu töö on sinu riista imeda ja sind rahuldada?!“
„Suht-koht jah,“ vaatas ta vilksamisi minu poole, seejärel tagasi eesolevale teele.
„Saa mind seda tegema sundida. Ma ei taha,“ ristasin rinnal käed.
„Kindel, et ei saa?“ vaatas Dougie muigega minu poole ning vajutas pedaali täiesti põhja. Ma tundsin, kuidas ma enda istmesse sisse vajusin. Mu süda hakkas hullupööra taguma. Kuidas ta sai nii mõtlematu olla?
„Okei-okei, aeglusta hoogu, ma sinu juures teen sulle. Mulle ei istu see auto-värk,“ ohkasin kurvalt.
„Ma tahan autos.“
„Kui ma olen pea alaspidi, siis mul läheb süda pahaks ja ma arvan, et sa ei taha, et ma su tilli peale roopi panen,“ valetasin kähku.
„Okei, kodus. Pane lukk kinni.“
Tegin nagu paluti. Seejärel suunasin oma pilgu taas hämaras õhtuvalguses paistvale teele ning jäin möödujaid kurva pilguga vaatama. Ma oleks nagu mingis vangistuses olnud.
„Miks sa minuga nii käitud?“ paotasin järsku suud ning vaatasin Dougie poole pisarsilmil.
„Mismoodi?“
„No nii.. Õelutsevalt...“
„Ma ei õelutse ju,“ vastas ta jällegi rooli keerates. Seekord oli kiirus normaalne.
„Õelutsed. Tavaliselt suhetes ju arvestatakse teise osapoolega ning nende tahtmistega ka ju ja...“
„Täpselt! Ja see, et sul ei ole isu, ei tähenda ju, et minul ei peaks hea olema!“ ta lisas uuesti kiirust natukene.
„Dougie,“ sõnasin hoiatavalt. Poiss sai aru, milles asi ning aeglustas jälle. Ma ei tahtnud mõelda, mida meie taga olevad autojuhid arvasid Dougie sõitmisoskustest, kui ta vahepeal vajutab pedaali põhja ning seejärel pidurdab jälle järsult.
Ma ohkasin. Tegelikult oli tal ju õigus, aga ta ei pea mind selleks nii sundima.
„Dougie,“ alustasin alandlikult.
„Noh?“
„Kas sa lubad, et sa enam mind nii ei kamanda ja ei käsuta midagi tegema? Ma mõtlen midagi, mis mulle hetkel või üldse eriti meelepärane pole.“
„Miks ma peaks midagi sellist lubama?“
„Sest... See ei ole õige ju. Ma ei taha sinuga koos olla, kui sa nii teed.“
Tema ohkas seekord. „Jaa-jaa luban.“
„Tõsiselt?“ olin üllatunud. Ma arvasin, et ta hakkab vastu puiklema.
„Jaa, kohe oleme kodus. Seekord teed asja ära, eksole?“
Võdistasin õlgu. Ma kohe tõesti ei tahtnud seda teha, kuid ma tahtsin siiski elusana koju jõuda. Või noh, Dougie poole.
„Jaa, teen.“
„Tubli tüdruk.“
Sõitsime veel paar minutit tänavalaternatest valgustatud tänavaid mööda poisi maja poole, kus varsti peatusime. Kahekordses majas põlesid tuled, mis tähendas seda, et tal oli keegi kodus, ilmselt tema vanemad.
