"Tead, mis?" küsisin tüdrukult, kes hoolega minu Facebooki vaatas ning kirjutas midagi Dannyle.
"Noh?" päris ta vastu aruvtilt pilku tõstmata.
"Ärme vasta talle. Nagu, loeme läbi, ja ei vasta. See on ka suht hull, pealegi, kui ma temaga räägin, siis äkki ta saab aru, et ma ei ole ta peale pahane..."
"Oh, okei," vastas Bianca lühidalt ja vaatas peale mitut minutit mulle lõpuks otsa.
"Mis ta kirjutab muidu?" küsisin puhtast uudishimust.
"Kokku tahab saada," vastas tüdruk naerdes ning keeras arvutiekraani minu poole, et ma lugeda näeksin.
"Tsau, Kate. Anna andeks, et nii tegin. Kokku tahad saada?" lugesin valjult ekraanilt ning vaatasin Biancale otsa.
"Noh, tahad või?" küsis teine naerdes minu poole vaadates.
"Kindel see," vastasin arvutit lauale pannes.
"Sa oled ikka nii pinges," lausus Bianca mures häälega.
"Ma tean, ma lihtsalt..." ei suutnud ma lauset lõpetada, kui järsku tundsin, et kurgus on jälle klomp ning otsustasin sellega võidelda.
"Tead, mis?"
"Mmh?" mõmisesin talle vastu.
"Tantsime end muredest vabaks!" lausus Bianca särades ning arvutit krabades.
"Mida?"
"Panen mingi suvalise muusika käima, lihtsalt tantsime ja unustame kõik mured. Oleme muretud, vabad."
Järgmisel hetkel kostuski minu läpakast mingi minu jaoks tundmatu laul, mille järgi Bianca koheselt õõtsuma hakkas ning suvalisi tantsuliigutusi tegema hakkas. Ta naeris kõva häälega ning vaatas minu poole ja viipas käega. Kehitasin lõpuks õlgu ning läksin tema lähedale vaiba peale ja hakkasin samamoodi kätega vehkima ning liigutama ennast. Kui aus olla, siis see aitas.
*
Hommikul oli Bianca kiirustanud minu maja poole, et saaksime koos kooli minna. Imelikul kombel tundsin end ikka veel eilsest tantsimisest nii vabalt ja muretult. Ja ausalt, ma ei olnud midagi tõmmanud.
"Hei," tervitas tüdruk mind ning kallistas.
"Hei-hei," ütlesin vastu nign tegin oma nätsust mulli.
Hakkasime koos kooli poole kõndima. "Kas Danny kirjutas sulle veel midagi eile õhtul?"
"Ta kirjutas midagi "kuku" taolist. Ma vaid lugesin läbi ja ei vastanud."
"That's my girl," sõnas tüdruk naerdes.
"Aga Dougie hakkas minuga ka kirjutama, muideks."
"Mida ta kirjutas siis?"
"Noh, ta küsis, et kas ma olen tema peale kuri, miks ma talle ei vasta, miks ma ei räägi temaga, kas ma andestan talle ja muud sellist."
"Aga ei helistanud sulle?" küsis tüdruk kulme kortsutades.
"Ei, miks ta oleks pidanud?"
"Noh..." ütles tüdruk silmadega ringitades.
"Sa andsid talle mu numbri?" olin üllatunud ning kergitasin kulme.
"No jah, aga mitte halva pärast. Lihtsalt, seda ma tean, et Dougie on hea poiss ja sa meeldid talle, väga. Ta kogemata tegi sulle haiget eile, Dougie tõesti ei tahtnud seda..."
"Ja sa oled tema poolel?!" küsisin ahastuses, sest olin arvanud, et me vihkame neid koos.
"Kate, anna talle üks võimalus, palun," vaatas tüdruk anuvalt minu poole "minu pärast."
