"Kate!" kuulsin kedagi koridoris hüüdmas mind. Pöörasin end automaatselt ringi, avastades enda kõrvalt Dougie.
"Mida sa tahad?" küsisin tülpinud häälega ning hakkasin kiiremini matemaatika klassi juurde kõndima.
"Millal sa minu peale enam pahane pole? Ausalt ka, ega ma meelega ei valanud sulle oma jooki peale," lausus ta naeratades. Tõtt-öelda oli päris raske poisi peale vihane olla, sest ta oli nii armas, kuid ma pidin endale kindlaks jääma.
"Doug, mine ära, palun," lükkasin poissi õrnalt eemale, sättisin koti kindlamalt õlale ning hakkasin rutakal sammul tema juurest minema astuma. Palvetasin mõtteis, et poiss minuga kaasa ei tulnud. Mul olid ikka meeles tema sinised silmad, mis palusid minu andestust.
Jõudsin klassi ja panin oma asjad lauale, kui minu kõrvale Bianca istus.
"Hei!" ütles tüdruk ning ma avastasin talle lihtsalt noogutusega.
"Mis värk sinu ja Dougie vahel on?" küsis ta ning kortsutas kulmu. Mulle tundus, et saan tüdrukut usaldada, sest ta tundus väga sõbralik ja hooliv, pealegi oli ta mind poistele tutvustanud ning kooli näidanud. Meist võiksid päris head sõbrad saada.
"Ma olen pahane ta peale," vastasin lühidalt, kuna mõtteis nägin ikka veel Dougie naeratust ja tema üldist lahedat olekut.
"Sest?" päris tüdruk naerdes edasi.
Pööritasin talle naeratades silmi ning sõnasin:"No ta põhimõtteliselt valas minu valge topi peale mingit roosat limonaadi. Paku kolm korda, kas plekk tuleb välja või ei?"
Bianca hakkas südamest naerma kõva häälega ning õpetaja pidi teda korrale kutsuma. Seejärel varjas tüdru käega oma suud, kuid ei suutnud naeru lõpetada. Ma tundsin ennast juba natukene halvasti.
"Miks sa naerad?"
"Sest see on ilmselge, et ta meeldib sulle ju!" itsitas tüdruk edasi ja avas lõpuks oma õpiku, kui tund oli juba veerand tundi käia jõudnud.
"Ei meeldi ta midagi!" salgasin väidet ning tundsin, kuidas terve mu nägu hakkas punaseks tõmbama ning mu kõrvad hakkasid tulitama.
"Punasta veel rohkem, siis ma arvan kohe kindlasti, et ta sulle ei meeldi," kostis Bianca silma pilgutades.
Otsustasin teda samuti kohmetuks teha, seega arvasin, et küsin parem, mis sööklas tema ja Harry vahel toimus.
"Äkki räägid sa mulle, mis sa sööklas Harryga tegid?" kergitasin kulme ning pöörasin pilgu õpetaja poole märgiks, et kuulan teda ja panen tunnis toimuvat tähele.
"Mitte midagi ju," vastas tüdruk, teeseldes, et ei saa aru, millest ma üldse räägin.
"Kuule, ega ma pime ei ole, sulle ilmselgelt meeldib Harry, sellepärast ka selline sõbralik jalasõda laua all," naeratasin talle ning haarasin oma lahtisest pinalist pastaka, et seekord kirjutamist teeselda, kuigi mul ei olnud tegelikult üldse matemaatika tuju.
"Kate Bell, miks sa alles nüüd meie kooli tulid? Sa oleksid võinud ammu juba siia tulla, me oleksime tänaseks juba väga kaua sõbrad olnud."
Sain aru, et see küsimus oli retooriline, ehk ta ei oodanud sellele vastust ja lihtsalt naeratasin talle vastu. Temaga oli tegelikult väga lihtne ja hea rääkida, kuigi halb oli see, et ta teadis, millal ma valetan, ja millal mitte.
"Millal sinu ja Dougie pulma saab?" küsis Bianca järsku naerdes.
Vaatasin talle teeseldud ahastusega otsa ja tõmbasin oma pastakaga väikese kriipsu üle tema õpiku. Kuna õpetaja oli tahvli poole näoga ja kirjutas meile ülesannet, teeskles tüdruk käe tõstmist ning minu teo ära kitumist.
Äkitselt pööras õpetaja ringi. Bianca ei jõudnud oma kätt piisavalt kiirelt langetada, kui juba õpetaja tema nime lausus ning tahvli juurde kutsus. Tüdruk puikles küll vastu, kuid õpetaja ei andnud alla. Bianca tõusis püsti, vaatas minu poole, näitas naljatledes keelt ning lahendas ülesannet tahvlil. Tähendab, üritas lahendada. Ta oli nimelt väga kehv matemaatikas.
Vahel heitis Bianca minule kiireid ja vihaseid pilke, sest ma naersin tasakesi teises pingis. Muidugi mõista lahendas ta ülesande täiesti valesti ning sai selle eest kahe. Kui ta pinki tagasi istus, olin ma sinna sodinud igasuguseid lolluseid, nagu näiteks "Harry+Bianca". Tüdruk küll turtsatas selle peale, ent hoidis naeru kinni.
Ma olin esimest korda rõõmus, et siia kolisin perega ning et siia kooli üldse tulin. Mulle tundus, et olin hea sõbranna saanud.
Kui matemaatika lõpuks läbi sai, pakkisime ruttu asjad ning suundusime söökla poole. Juba nägimegi poisse istumas neljakesi lauas ning pikemalt mõtlemata võtsime endalegi süüa ja suundusime nende juurde. Istusin õnneks seekord Danny vastu, sest ma ei teadnud tõesti, mida Dougie'le öelda. Sorri, et üle pingutasin?
Asusin rahulikult sööma, kui järsku tundsin kellegi pilku endal. Tõstsin pea üles ja nägin, et kõik poisid ja Bianca vaatasid minu poole.
"Mida? Kas mul on suu must või?" küsisin käega üle huulte tõmmates.
"Kate, tule kaasa korraks," tõusis dougie järsku püsti ja haaras oma joogi pihku ning hakkas korki pealt ära keerama.
"Eeei tule ikka küll," üritasin ükskõikselt vastata. See oli nii raske! Ma ausalt ei tea, miks ma tema peale pahaseks olin saanud, kuid ma ei tahtnud tunnistada talle, et mina olin see, kes ilma asjata solvus.
"Mine," ütlesid Danny, Tom, Harry ja Bianca kordamööda. See kõik tundus kuidagi, nagu see oleks olnud läbi mõeldud.
Ohkasin ja pööritasin silmi ning tõusin püsti. Hakkasime Dougiega liikuma, kui järsku silmasin, et poisil oli jooks käes. "Kuule, kui tahad, et ma kaasa tuleks, pane koola ära! Mul on roosa pluus ja sorri, aga ma ei taha, et sa sellele ka midagi peale valaksid."
Ma vist olin seda liiga kõvasti öelnud, sest Danny ja Harry olid naerma hakanud. Dougie raputas õrnalt pead, sammus laua poole, asetas pooliku pudeli maha ning viipas käega ettepoole, suunates mind edasi liikuma.
Kõndisime sööklast välja inimtühja koridori, sest peaaegu et kõik mu kooli õpilased, olid söömas. Kui olime jõudnud aknalaua juurde, ajasin end sinna istuma ning jäin kuulama, mis nüüd toimub.
"Kate, palun, ära ole mu peale pahane. Asi ei ole ju tegelikult selles, et ma sulle mahla peale ajasin, eks?" alustas Dougie alandlikul häälel.
Muidugi ei olnud asi selles! "On küll, sa reaalselt rikkusid mu lemmiku pluuse ära," süüdistasin teda edasi. Kas ma tõesti ei suutnud talle andeks anda või?
"Vaata, mis ma nüüd teen," lausus poiss ja võttis oma teksade tagataskust välja kirsimahla paki. Seal ei olnud palju sees, silma järgi vaadates umbes pool. Minu imestuseks võttis ta sealt korgi pealt ära ning suunas paki ava oma valge pluusi peale. Dougie kallutas ava veel rohkem enda poole ning varsti hakkas sealt alla nirisema punast mahla. See kõik pritsis poisi valge T-särgi täis.
"Dougie, sa poleks pidanud..." suutsin ma vaid öelda.
"Esiteks, oleme nüüd loodetavasti tasa," lausus ta naerdes "teiseks, kui ma pean seda tegema, et sinuga normaalselt edasi suhelda, siis olgu nii."
Mu süda hakkas kiiremini taguma ning näole tekkis loll naeratus. Ma suutsin ette kujutada, kui imelik ma võin välja näha, kui lihtsalt seisan ja naeratan.
"Kas lähme nüüd sööklasse tagasi?" pakkus Dougie ning sirutas ette oma küünarnuki märgiks, et ma sellest kinni võtaksin. Sain aru, et tegu oli naljaga ning läksin sellega kaasa.
Kui olime jõudnud oma laua juurde, hakkas Danny vilistama valjult, Harry plaksutas ning neljas poiss lausus:"Kui te titenimesid mõtlete, siis ma arvan, et Tom peaks sobima."
Hakkasime kõik selle peale südamest naerma, kuigi südames ma mõtlesin, et oleks päris tore olla Dougiega koos.
