Vaatasin sõbrannale Dougie sülest suure silmadega otsa. Ta tahtis tõesti öelda, et nad polnud koos kuigi tundus, et nad meeldisid teineteisele ja lihtsalt suudlesid voodil?
„Kas ma.. saaksin sinuga rääkida?“ küsisin Bianca poole vaadates.
Ta heitis kiire pilgu enda selja taha, vaatas Tomile otsa ning pööras seejärel pilgu jälle minule. „Ja, ikka saab.“
Dougie asetas mu õrnalt maha ning naeratas mulle, kui ma tüdrukuga ukse taha kadusin. Ma arvasin, et ehk hakkab Dougie Tomiga ka rääkima.
„Kas sa ei näe, milliste silmadega Tom sind vaatab?!“ küsisin kätega vehkides.
„Mis silmadega?“ vaatas Bianca mulle kahtleva näoga otsa.
„Sa ei saa ju nii loll olla,“ vastasin kätt talle õlale pannes. „Lihtsalt, kui sa temaga räägid, siis vaata talle otsa ja sa saad ise aru, eks?“
Tüdruk noogutas mulle vaid vastuseks ning hetkeks rändasid meie mõlema pilgud mööda koridori ringi ja me lihtsalt vaikisime.
„Kuidas... sul muidu olla on?“ vaatasin uuesti tüdruku poole, kes endagi pilgu kohe minule pööras.
„Mismõttes?“
„Noh, pärast seda kõike, mis siin just kkakskümmend minutit tagasi toimus... Kas sinuga on kõik korras, kas sa said palju haiget?“
„Noh, ma ei saanud haiget, aga ma usun, et oleksin, kui sa poleks vahele tulnud mulle ja sellele kutile,“ lausus ta, astus sammu mulle lähemale ning võttis mu enda embusesse.
„Ja sina said päris korralikult klobida,“ sõnas ta mind ikka veel kallistades ning peaaegu kõrva mulle rääkides.
„Noh, mis teha, parem mina kui sina,“ ütlesin käsi ümber tema põimides. „Ma olen niikuinii sinine juba, paar sinikat siia-sinna.“
Sellel samal hetkel lasi tüdruk minust lahti ning vaatas mulle otsa. „Sa oled sama sinine kui smurf,“ lausus ta naerdes ning pani käe suu ette, et oma naeru natuke vaigistada.
Magamistoa uks avanes. Pöörasin otsekohe pilgu toa poole, Bianca vakatas. Poisid astusid ruumist välja, kumbki meie juurde. Dougie vaatas minu poole. „Kas sa tahaksid koju minna?“
Kui Dougie selle küsimuse just esitanud oli, vaatas Tom küsiva pilguga Bianca poole. Ta vist ootas temalt eraldi vastust. Tüdruk vaatas minu poole. „Kui te viitsiksite mind Katega tema juurde viia, oleks kõik super.“
„Okei,“ vastas Tom ning hakkas trepist alla kõndima, Bianca tema järel.
„Mine nendega kaasa ning püsi lähedal, ma lähen toon oma nahktagi ja autovõtmed ning olen kohe ka väljas,“ sõnas Dougie. Ma vaid noogutasin talle ja tegin, nagu kästud.
Kõndisime laiast tumedast puidust trepist alla, mina libistasin parema käega mööda käepide. Tom liikus kõige ees, temal kohe järel Bianca ning viimasena mina.
„Juba hakkate minema?“ hüüdis kellegi hääl rahva seast, kui Tom välisukse oli avanud ning meid ootas, et viisakusest daamid enne välja lasta.
„Jah!“ hõikas Tom suvalises suunas vastu ning väljus meie järel uksest.
Saime Dougi paar minutit tema auto ees oodata, kuni poiss lõpuks kohale jõudis. „Sorri, mingid tšikid tahtsid üles minna minuga,“ vastas ta muiates ning istus autosse.
Kergitasin selle peale pahameelest kulmu ning Tom vilistas. „Miks sa ei läinud? Tuled hiljem tagasi?“ päris poiss tema kõrvale ette istudes ning turvavööd kinnitades.
„Ei ole vaja, mul on olemas juba üks, kes mulle kõike teeb,“ keeras ta pilgu esiistmelt selja taha minu poole ning naeratas.
„Tead, mis? Ma arvan, et ma kõnnin,“ seletasin autoust avades ning välja istudes.
„Miks? Kate!“ hõikas Dougie ning lasi oma auto signaali, et mind seisma sundida, kuid ma kõndisin edasi. Ma kartsin teda. Ta ütles, et tal on juba olemas naine, kes talle kõike teeb. Mulle tundus, nagu ma ei saaks sellest keelduda. Ma ei taha temaga nii kiiresti liikuda, vähemalt mitte veel.
Kuna olin kaks korda selle pärast lüüa saanud korralikult, et ei soovinud, mida meessoost isik oli tahtnud, kartsin, et Dougie teeb mulle sama. See oligi autost väljumist põhjus.
„Kate, ole nüüd!“ avas Dougie auto akna ning oli minu kõrvale sõitnud. Ma kõndisin sel hetkel täpselt tema allalastud akna kõrval.
„Ma.. ei taha,“ kiikasin hetkeks poissi nign suunasin seejärel pilgu alla tagasi.
„Sellisel juhul tahan mina ka jalutada,“ vastas Bianca ning juba oli kuulda, kuidas mingi alarm tööle hakkas, kuna turvavöö oli avatud sõidu ajal. „Doug, jää seisma, ma tahan välja.“
„Ei, ja Kate istub autosse, siin pole mingit juttu,“ vastas ta käsutades ning ma tundun, kuidas mu hirm tema vastu kasvas.
„Ma tahan välja!“ nõudis Bianca.
„Doug, lase ta välja siis,“ oli sekkunud Tom.
Roolis olnud poiss vajutas järsult pidurit. Kohe pärast seisma jäämist avanes uks ning oli kuulda kontsade häält. Bianca sammus minu kõrvale ning haaras minu käo oma käevangu.
„Me sõidame teil järgi ja vaatame, et te ilusti koju jõuate,“ hõikas Tom veel enne, kui Dougie akna sulgeda oli jõudnud.
Keerasime tüdrukuga ringi, näoga auto esiklaasi poole, millest oli halvasti näha kahte kuju istumas, ning raputasime jõuliselt pead. Seejärel jalutasime edasi. Auto siiski järgnes meile, kuid mul ei olnud tuju hakata kellegagi tülitsema hetkel, seega otsustasin, et las olla nii.
„Miks sa ei tahtnud autoga koju saada?“ küsis sõbranna külma sügisõhku pikalt välja hingates.
„Ma kardan Dougi, ta räägib kuidagi käskides vahepeal ja ma kardan keelduda. Samuti teeb mulle hirmu see, et kui keeldun, siis ta võib mind äkki lüüa või sundida selleks...“
„Doug ei ole selline!“ oli Bianca ahastuses.
„Ja sina arvasid ka, et Danny on normaalne,“ pööritasin silmi. Minu õnneks ei vaadanud tüdruk sel hetkel minu poole, et seda näha.
„Kuule, me kõik eksime, aga tõesti, Doug ei ole selline,“ vastas ta naerdes.
„Mis siin naljakat on?“ olin segaduses.
„See, et sa Dougist nii halba arvad ja kõiges ning kõigis kahtled ja nii.“
„Mul on põhjust kahelda ju,“ olin natuke solvunud.
„Ei ole minu arust,“ vastas tüdruk ning pistis oma teise käe mantli taskusse.
Ma olin ta peale pahane, sest ta ei mõistnud mind. Mina olin tema ja mingile võõrale kutile vahele tormanud, et teda päästa, ja sain selle eest lüüa sellest samalt poisilt. Tema ei saa mingit traumat, mina saan põhimõtteliselt kaks tükki järjest? Okei, mitte järjest, aga üsna lähestikku. Alles oli Danny üksinda minu kallal, nüüd paari päeva pärast juba tema ning tema mingi sõber.
„Ma loodan, et kunagi juhtub sinuga sama ning sa saad aru,“ pomisesin vaevukuuldavalt ja mõtlematult enda ette. Ma tean, et see oli väga ülbe asi, mida öelda, aga tõesti, ta ei saa aru. Tegelikult ei mõelnud seda üldse nii, ütlesin seda vaid hetkel selleks, et oma viha välja elada.
„Kui me sinu juurde jõuame, kas vaatame filmi?“ küsis tüdruk lõpuks minu poole vaadates.
„Ma ei tea, ma olen suht unine,“ vastasin Biancale ning sulgesin hetkeks silmad, lastes külmal tuulel mu sooja nägu paitada. Tegelikult ma ei olnud unine, ma lihtsalt ei tahtnud temaga rääkida. Mul puudus selleks tuju.
Keerasin pead ning vaatasin selja taha, et näha, kas poiste auto on meile järgnenud, kuid ei olnud. Arvasin, et ju nad väsisid ära ja läksid ka koju.
Minu juurde jõudes võtsime üleriided seljast ära, meigi maha ning jäime magama.
