Avasin silmad ja vaatasin enda ümber. Olin mingis palatis, kanüül käes, Dougie hoidmas seda kätt. Poiss oli ilmselt kaua oodanud juba nüüdseks, sest ta tukkus seina najal, kuid hoidis ikka veel minu kätt enda peos.
Mind ümbritses heleda tooniga värvitud seinad, kus olid voodid. Need voodid, mis minu vastas olid, olid tühjad. Ainukesed hingelised, kes selles ruumis olid, olimegi meie Dougiega.
Ühel hetkel astus tuppa valges riietuses naisterahvas, kes hoidis mingeid pabereid käes, kuhu oli midagi kirjutatud. Ta sammus otsejoones minu poole.
„Noh, lõpuks ärkasid,“ sõnas ta ebameeldivalt naeratades.
Ma ei osanud midagi sellele vastata, vaatasin talle lihtsalt otsa ja noogutasin.
„Kuidas sa ennast tunned?“
„Kõht valutab väga kõvasti ja sees keerab, muidu on vist okei kõik,“ sõnasin Dougiet vaadates, kes oli just oma pea üles tõstnud ning vaatas nüüd uniselt ringi.
„Kas lapsega on kõik korras?“ küsis Dougie arsti nähes.
„Lapsega on nii, et kuna Katie sai kõhule viga, on laps hetkel kriitilises olukorras. Katie peab sööma väga tervislikult ning ei tohi tõsta midagi rasket, füüsilisest koormusest rääkimata.“
„Jah, ma viin ta koju ja kohtlen teda kui printsessi,“ vaatas Dougie minu poole naeratades ja kummardus mu pealage suudlema.
„Ei, koju teda viia ei saa, sest on suur nurisünnituse oht. Ta peab jääma siia haiglasse lapse sünnini,“ sõnas naine ja kohendas käes enda pabereid.
„See, et... Ma pean siin olema nüüd viis kuud?“
„Usu mind, see aeg läheb lennates. Me viime su varsti erapalatisse, kus on ka telekas ning kus saadakse sind külastada. Küll me sulle tegevust leiame,“ ta naeratas uuesti.
„Kas kuidagi nii ei ole võimalik teha, et ma saaksin siin koos temaga ööbida? Ma ei tahaks teda üksinda jätta,“ küsis Dougie.
„Viieks kuuks te päris siia kolida küll ei saa, kuid ehk paar ööd kuus saate küll voodit laenata. Kas sa saaksid ehk Katiele asju siia tuua? Vahetusriideid, hügieenitarbeid või midagi?“
„Mul ei ole ju ühtegi asja kaasas, me tormasime minema mu kodust ja ei võtnud mulle mitte midagi kaasa,“ sosistasin vaikselt Dougiele, kes selle peale noogutas.
„Ma ostan sulle.“
„Me saame hakkama, suur aitäh teile,“ sõnasin arstile, kes seejärel selja pööras ning uksest välja astuma hakkas.
„Vabandust,“ sõnas Dougie. „Üks asi veel. Kas Katiega on kõik korras? Ma sain sellest aru, et võib tulla nurisünnitus, kuid ega see kuidagi teda ei ohusta? Ma mõtlen seda, et Katie elu ei ole ohus, ega ju?“
Arst astus paar sammu tagasi meie voodi poole, kohendas prille ja uuris natuke aega oma pabereid, kuni lõpuks alles suu avas. „Sellega on nüüd nii, et selle kõige üle on Katiel võim. Kui tema ei söö tervislikult, see tähendab seda, et sööb rasvaseid toite ja muud säärast, siis see kahjustab ka last, mis toob esile nurisünnituse. Oleneb ka muidugi sellest, mis pidi laps sünnib, sest kõike võib juhtuda, kuid teil võib tulla sisemine verejooks või laps võib kahjustada mõnda elundit.“
„Aga see ei saa ju surma kaasa tulla?“ küsis Dougie ja pigistas mu kätt. See tegi natuke haiget, seega köhatasin õrnalt. Poiss sai sellest kohe aru ja lõdvestas oma haaret, jäädes mul siiski käest kinni hoidma ja lootusrikka näoga arstile otsa vaatama.
„Saab, kui laps kahjustab elundit ja Katie jookseb verest tühjaks, või kui kahjustatakse mõnda elutähtsat elundit, näiteks südant, mis võib seisma jääda... Ühesõnaga, palju on riske, kuid nagu ma ütlesin, siis võim on Katie käes. Kui tema ei koorma end füüsiliselt, ei tõsta raskeid asju ja sööb tervislikult, jääb ellu nii teie laps kui ka teie abikaasa.“
Kas ma tõesi nägin nii vana välja, et sain juba olla nagu abielunaine? Tõmbusin näost punaseks. Dougie tänas arsti, kes kõndis kergel sammul palatist välja ja vaatas mulle seejärel otse silma.
„Kõik saab korda, Kate,“ sosistas Dougie.
„Ma tean,“ laususin tasa ja sulgesin silmad.
„Kas sa oled väsinud? Tahad magada?“ muretses poiss, mis oli väga armas.
„Ei, ma ei ole väsinud, ma lihts- ai!“
„Mis juhtus? Kate?“ läks Dougie närvi ja kargas sekundiga toolilt püsti ning jäi mu kõrvale seisma.
„Mulle lõi kõhtu korra valu sisse, aga kõik on okei.“
„Kurat, ma löön selle Jacki maha...“
„Dougie, palun..“
„Kate, ma ei lase kellelgi sulle nii öelda, ja kui me nüüd tema pärast lapse kaotame, siis see on andestamatu ja ma tõesti lähen peksan ta läbi,“ sõnas Dougie ja keeras oma näo aknast välja, jäädes kahe käga aknalaua vastu toetama.
„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt,“ ajasin end voodis püsti. Ma tõesti ei tahtnud, et ta uuesti peksa läheks andma ja saama. Ta nägu oli niigi sinine ja huul oli täiesti paistes.
„Mõtlen küll,“ vastas ta ringi pöörates. „Kate, ma luban, kui keegi sulle veel nii haiget teeb, siis ma lähen ja tapan ta ära. Mul ei ole vahet, kui pean istuma vanglas selle teo eest, aga säärane tõbras peab oma karistuse saama.“
„Ärme räägi säärastest asjadest, mis ei ole veel juhtunud, okei?“ proovisin teda maha rahustada ja tahtsin teemat mujale viia.
„Sobib,“ ta istus jälle mu kõrvale ja sirutas oma käe märgiks välja, et ma enda käe tema oma peale asetaks.
„Kas sina ei ole unine? Kas sa ise ei taha magada?“
„Ei, ma tahan siin sinu kõrval olla ja sulle toeks olla, millal iganes sa mind vajad. Ma olen siin sinu jaoks.“
„Su silmad vajuvad kinni, tahad oma pea minu sülle panna ja tukastada natukene?“
„Kõlab hästi... aga siiski ei.“
„Ma äratan su üles, kui mul midagi ka juhtub vaja olema, okei?“
„Lubad seda?“
„Ma luban,“ sõnasin ning panin käe ta kukla taha ja juhtisin ta pea õrnalt endale sülle. Jäin seda õrnalt käega silitama, kuni ta silmad sulges ja magama jäi.
Ta nägi välja nii rahulik ja murevaba. Ma oleksin võinud teda päevad läbi nii vaadata ja unustada kõik oma mured, sest ta nägi nii süütu ja rahulik välja. See kohe tõmbas naeratuse mu suule. Ma võisin totter välja näha, aga jah, see on armastus.
Kummardasin ning suudlesin õrnalt ta laupa ja paitasin ta pead, kuni isegi lõpuks unemaale suikusin.
_______________________
Saate täna kolmanda veel, kui aktiivselt kommenteerite ja vote'ite ;))
