"Mis rasedustestist?" küsis poiss, kuid ta ei tundunud üllatunud.
„Eks ikka sellest, mis sinu kodust, siit prügikastist leiti.“
Ta nägu selgines. Dougie ilmselt sai aru, millest jutt oli.
„Nii, ja mis sellest? Mis sa teada tahad sellest?“ istus ta voodile ja jäi mind silmitsema, nagu teeksin tühjast tüli.
„See ei ole minu oma,“ sõnasin talle vihjates.
„Ei.“
„Ma tahaks teada, kelle oma siis, sest sinu ema oma see küll ei ole.“
„Ei olegi, miks peaks?“
„Kelle oma see on?“ küsisin käsi ristates. Tundsin, kuidas ma vihasemaks muutusin. Minu üllatuseks oli Dougie täiesti rahulik.
„See on ühe naise oma.“
„Nimi?“
„See ei ole mittemingisugune ülekuulamine siin!“ muutus poiss nüüd vihasemaks ja haaras maast bokserid, mida hakkas jalga tõmbama.
„Eee, on ikka küll, kui mingi teine naine on samal ajal minuga rase ja tema laps on ka sinu oma...“
„See on minu asi ja sina ei puutu üldse siia!“ Ta pani nüüd juba teksapükse jalga, mina seisin ikka paljana tema ees.
„Kurat, puutub küll!“
„Issand, naine, taltsuta oma tujusid...“
„Kas sa ei näe, et sa ise käitud nagu naine, kellel on koguaeg päevad? Su tujud muutuvad iga sekundiga, minul asi nii hull ikka ei ole küll, kui sul!“
Ta lasi kuuldavale naeru ja plaksutas selle peale. Dougie ilmselt ei võtnud minu öeldut tõsiselt.
„Ah, mul pohhui, noh, mis sa teada tahad siis?“
„Mis selle tüdruku või naise või kes iganes ta on, nimi on?“
„Carol.“
„Vana ta on? Millal sa ta paksuks pistsid?“
„Vanust ma ei tea. Se oli siis, kui ma helistasin sulle üks päev, et olin sind petnud. Tema oligi see tüdruk, kellega olin ühe korra maganud.“
„Magad ühe korra ja nüüd titt taga? Saad sa aru, sa oled kaheksateist ja sul on kaks last juba kahe erineva naisega!“
„Ja siis? Mida rohkem, seda uhkem,“ irvitas Dougie.
„Saad sa sellest aru, et see tüdruk võis olla näiteks viisteist?“
„Nii noor ta küll ei olnud,“ õigustas ennast poiss.
„Vaata tänapäeva viieteistkümne aastaseid tüdrukuid, ma pakuksin neile ka kaheksateist pluss, kuid meik, kõrged kontsad, kustripsmed ja kunstküüned teevad oma tööd hästi.“
Dougie ei vastanud mulle mitte midagi. Ma ohkasin kõvasti, kuna olin just ühe hingetõmbega seda kõike öelnud ning mul sai õhk otsa.
„Mis meist saab?“ küsisin talle selga pöörates ja pilku aknast välja suunates.
„Sul on ilus pepu.“
„Türa, lõpeta ära! Vasta mulle!“
„Ja naistele ei meeldi enam komplimendid ka... Mis on sellest maailmast saanud, kus ma kunagi elasin?“
„Kas sul on raske mulle lihtsalt vastata?“
„Kust mina tean, mis meist saab?“
„Kas sa valid minu ja meie lapse või selle Caroli ja tema lapse?“
