„Kas sa just ütlesid, et sa armastad mind?“ küsis Dougie end küljele ajades, et ta mind paremini näeks.
„Ma... eeee...“ sattusin ähmi täis. Ma olin tõesti seda öelnud, kuid vaid sellepärast, et kõik oli sel hetkel perfektne ning need sõnad tegid selle veel paremaks.
„No?“ vaatas poiss mulle muiates otsa ning kergitas oma paremat kulmu.
„Võib-olla,“ vastasin silmi pöörutades ning tõmbasin teki ninani.
„No okei, sa ei pea seda kordama, kui sa ei taha... veel, aga see oli armas,“ pomises Dougie mulle lähemale vajudes ning põsele suudluse surudes.
„Kate, mine magama, kell on üks öösel! Tuli kustu ja arvuti kinni!“ karjus ema oma toast. Dougie huuled peatusid järsku minu põsel. Kell oli juba üks öösel?! Me olime nii kaua siin lamanud ja teineteisega rääkinud? Ja ema ei teadnud, et mul keegi külas oli?
„Kas ma.. võin siia jääda?“ küsis poiss mulle otsa vaadates.
„Ma... sul ei ole ju kooliasju.“
„Me saaks ju hommikul võtta.“
„Mismoodi?“
„Mul on ju auto, sa saaksid isegi autoga kooli...“ rääkis Dougie mesimagusalt ning mängis ühe minu juuksesalguga.
„Ma ei tea, kuidas mu ema sellele reageerib, kui sa hommikul koos minuga hommikust sööma tuled.“
„Aga... Ütle, et ma jäin ööseks, aga et ma magasin madratsil?“
Ma ei tahtnud Dougiet koju ajada praegu, seega noogutasin talle vastuseks ning pugesin talle veel rohkem kaissu, et magama jääda.
*
„Kate, ärka juba!“ prõmmis ema rusikaga vastu ust. „Miks see sul lukus on üldse?“
Kargasin automaatselt voodis istuli ning pöörasin pilgu Dougie poole, kes ikka veel rahulikult voodis magas. Kuidas ta seda ei kuulnud?
„Kohe tulen, kohe tulen!“ hõikasin vastu ning kuulsin, kuidas ema kerged sammud kaugenesid.
„Dougie,“ liikusin poisile lähemale ning suudlesin teda õrnalt suule. Selle peale avas Dougie kohe oma silmad ning naeratas. Tal olid juuksed nii armsalt magamisest segi läinud.
„Juba hommik või?“ küsis ta ringutades ning haigutas valjult.
„Jaa, juba hommik. Äratus!“ sõnasin voodist välja astudes, riidekapini kõndides ning endale kooli jaoks sobivaid riideid valides.
Kui olin lõpuks riidesse saanud, vaatasin Dougi, kes ikka veel voodis lamaskles. Vangutasin naerdes pead. „Ärka üles juba!“
„Kohe tulen,“ ütles poiss ning tõusis istuli.
„Ma lähen alla sööma juba,“ sõnasin Dougile otsa vaadates. Poiss vaid noogutas. Keerasin vaikselt ukse lukust lahti ning hakkasin kiirustades trepist alla kõndima, nagu alati. Kui olin lõpuks kööki jõudnud, nägin, et ema ei olnud seal üksi.
„Tere hommikust, Kate,“ kostus mehe hääl. Oigasin vaikselt endamisi. Ta ei veetnud ööd siin, palun ei.
Saatsin Jackile kurja altkulmu pilgu ning krimpsutasin nägu. Kõndisin kohvimasina poole ja panin selle tööle. Vaatasin, kuidas tassi nirises pruunikas aurav jook, mille lõhn mulle kohe ninna tungis. Kui tass täis sai, võtsin selle enda kätte, haarasin võileiva laualt ning istusin vabale toolile.
„Noh, kas sa kooli ei peaks minema?“ küsis madal mehehääl järsku.
„Küll ma lähen, mis see sinu mure on,“ nähvasin tasa ning hammustasin võileivast uue tüki.
