Hommikul ruttasin kooli poole, vaadates koguaeg selja taha, ega keegi mulle ehk järgnenud ole. Kui olin lõpuks kooli juurde nõudnud, nägin, et Bianca ootab mind ukse ees.
"Hei, Ka... Vau mis sul juhtus?" hakaks sõbranna tervitama, kuid ta nägi kõiki sinikaid mu näol ja kätel, seega vakatas hetkeks.
"Mis? Ah see..." üritasin venitada, et head vale välja mõelda. Mul polnud plaaniski talle tõtt rääkima hakata. Ma küll sain teda usaldada, aga mitte praegu. Selleks polnud hea aeg. "Ma kukkusin trepist alla. Ema pesi seda ja unustas mulle öelda, et see on märg ning ma libastusin."
Bianca avas suu, et ilmselt midagi vastu öelda, kuid ta sulges suu ning noogutas. Tüdruk sirutas oma käe välja mu põse poole, et üht suurt lillakat sinikat paitada, mida jumestuskreem ära ei katnud, kuid ma puiklesin eest ära. Ma ei usaldanud sel hetkel kedagi enam.
Minu kahjuks oli lõpuks kätte jõudnud söögivahetund, mis tähendas einestamist koos Dougie ja Dannyga. Ma ei tahtnud neid üldse näha.
Kui olime sööklasse jõudnud, avastasime Biancaga, et meie tavalise laua ääres istuvad ainult Harry ja Tom. Nad juba pugisid oma toitu ning naersid vahepeal kõval müriseval mehehäälel millegi üle.
Kui olime oma kandikutega neile väga lähedale jõudnud, tõstsid poisid pilgu meie poole ning tervitasid meid. Bianca vastas samaga. Mina ei tahtnud kellegagi rääkida, seega vaid noogutasin ning võtsin istet.
"Ooo, vau, Kate, mis sul juhtus?" küsis Tom naerma hakates.
Ma unustasin ära, mida ma olin Biancale valetanud, seega läksin automaatselt närvi. "Ma... eeee... ma sõitsin rattaga ja kukkusin."
"Ise sa ütlesid mulle, et libastusid trepil?" läks Bianca närvi.
"Eeee... no seda ka..." ma olin täiesti ähmi täis.
Tüdruk avas veel suu, et midagi mulle öelda, kuid samal hetkel saabus meie lauda Danny. Tema nägu oli täiesti siniseks pekstud ning huul oli verine.
Harry, muidugi mõista, sai asjadest teisiti aru. "Te kaks harrastate vägivaldset seksi!" hüüdis ta naerdes.
Bianca ja Tom hakkasid naerma, Danny vaatas lihtsalt kaugusesse midagi ütlemata ning mina krimpsutasin sellise arvamuse peale nägu. See polnud üldse nii ju! Mul oli nutt kurgus, kuid otsustasin, et kui ma midagi ei räägi ning vait olen, ei pruugi sellest aru saada olla.
"Ei midagi sellist, me seksisime lihtsalt eile," ütles Danny ning keerutas kahvliga spagettide keskel.
"Urrrr," lisas Tom naerdes ning kergitas mulle ja Dannyle kulme.
Otsustasin, et kui nad seda teemat rahule ei jäta, lähen siit lauast kaugele minema. Aga olukord läks palju hullemaks. Dougie tuli siia ning tema nägu oli ka sinakas-lillakas, küll natukene vähem, kui Dannyl.
Tom vaatas kord Dougiet, kord Dannyt ning seejärel mind ja hakkas kõva häälega naerma. Kuna keegi kaasa ei naernud, vaid vaatasid imeliku näoga talle otsa, jäi poiss korraks vait. "Kuidas te aru ei saa? Grupikas."
Se eoli viimane piisk karikasse, sest ma lihtsalt võtsin maast oma koti ning kõndisin sööklast välja. Jõudnud nurga taha, istusin maha ning hakkasin nutma. Lasin kõik välja, mida olin enda sees hoidnud tükk aega.
Korraga kuulsin, kuidas kellegi tugevad sammud minu asukoha poole tulevad. Kuivatasin salvrätikuga näo ära ning hingasin paar korda tugevamalt sisse, et rahuneda ning oma hingamist ühtlaseks saada.
"Kate?" küsis kellegi vaikne hääl. Sain koheselt aru, et see oli Dougie ning keerasin oma pea seina poole. Ma ei tahtnud temaga rääkida.
"Kate, kas kõik on korras?" kükitas poiss minu jalge ette ning vaatas mind.
Ta tõstis oma käe ning suunas selle minu näo poole. Ma kartsin, et ta hakkab mind lööma, samamoodi, nagu Dannygi.
"Ära tee mulle haiget, palun," palusin ning tundsin, kuidas silmad uuesti vett täis lähevad.
Dougie tundus ehmunud. "Ma.. Kate? Miks ma peaksin sulle haiget tegema?"
"Danny ei pidanud mulle ka haiget tegema, aga näed, tegi ikka."
"Ma ei teeks sulle kunagi haiget," lausus Dougie ning hakkas uuesti kätt minu näo poole suunama.
"Miks sa siis kätt tõstad praegu, kui mitte löömiseks?" olin segaduses.
"Kate, ma ei ole nagu Danny. Ma olen temast täiesti erinev. Mina ei ole vägivaldne ja... selline."
"Anna andeks, ma lihsalt," hakkasin ütlema, kuid poiss kasutas juhust ning tuli ruttu minu kõrvale ja haaras mind enda embusesse ning võttis mu käe enda pihku. Võpatasin alguses, sest kartsin, et poiss tahab mind kinni hoida ning teha nagu Dannygi, kuid kui aus olla, oli nii väga hea olla. Lausa suurepärane.
Olime paar minutit seal nurgas niimoodi istunud, kui järsku kuulsin koolikella. Vaatasin Dougie poole koheselt.
"Laseme üle?" küsis ta.
"Laseme üle."
Kuna poiss vaatas minu poole, sain ma hea ülevaate tema näol ilutsevatele sinikatele ja haavadele, mis olid Danny tekitatud.
"Miks sa Danny poole tulid üldse?" uurisin, sest see oli mind painama jäänud. Ma olin arvanud, et Danny oli ta kutsunud, et nad saaks seda kõike koos teha, kuid minu üllatuseks oli Dougie vahele astunud. Minu üllatuseks oli ta üldse tulnud sinna.
"Danny laenas mult kunagi kitarri, ta tahtis mingit lugu proovida mängida. Ma tulin lihtsalt sellele järgi, sest ta ütles mulle, et tule, millal tahad."
Noogutasin vastuseks ning sulgesin silmad. See moment oli nii perfektne, et ma ei tahtnud, et see kunagi läbi saaks. Ma oleks tahtnud igavesti nii jääda.
Korraga kostus köhatus. "No, mis teie siin teete?" irvitas Danny.
Tundsin, kuidas Dougie minu juures pingule tõmbus. Ta nagu oleks iga hetk valmis poisile kallale minema.
"Mida sa siit tahad? Mine ära," sõnas Dougie ja surus oma kätt rusikasse. See tähendas seda, et ta põhimõtteliselt pigistas minu kätt, kuna ta oli seda enne hoidnud enda peos.
"Dougie, mul on valus..."
"Ole tasa praegu, Kate. Ma küsin uuesti, mida sina siin teed?!" muutus ta vihasemaks ning pigistas üha kõvemini.
"Dougie, sa teed mulle haiget..." üritasin uuesti öelda, kuid poiss nagu ei kuulanudki mind.
"Vaata, mida sa teed, mees," ütles Danny irvitades "sa teed oma naisele haiget."
Alles nüüd pööras Dougie kulmu kortsutades minu poole ning tema nägu muutus hetkega, kui nägi, et ta tõesti pigistas mu kätt ning mul olid pisarad silmas. Poiss vabastas mu käe hetkega, ma tõusin kohe püsti, võtsin maast oma koti ning jooksin koju. Tundidesse ma enam jääda ei soovinud.
