Ärkasin jälle palatis. Täpselt samamoodi, nagu olin praeguseks juba viis kuud ärganud. Miski ei olnud möödunud sellest ajast, kui mind siia toodi. Muidugi peale sell, et kõhul polnud valus enam.
Ma ei saanudki kaua nii mõtteid mõlgutada, kui Mary sisse astus järjekordsete paberitega, mida ta käes kohendas.
"Kuidas sa ennast tunned?" küsis ta tasa.
"Valutult. Kus mu laps on?"
"Lapsega on kõik korras, ma ootasin su ärkamist," sõnas ta esimest korda pilku paberitelt mulle pöörates.
"Tõesti?" tundsin, kuidas mu näole totter naeratus tekkis. "Kas see on poiss või tüdruk?"
"Poiss, kes 3,12 kilogrammi ning on ilusate silmadega."
Ma tundsin, kuidas süda mu rinnus kiiremini taguma hakkas. Sünnitus läks hästi, mõlemad oleme elus ja minul ning Dougiel on poeg! Aga, kus oli Dougie?
Vaatasin enda ümber kulmu kortsutades ning kõrvaltvaadates oleks see ilmselt väga imeliku mulje jätnud.
"Mary? Kus Dougie on?"
"Kate, Dougie... Sattus liiklusõnnetusse."
"Liiklusõnnetusse? Millal? Miks?"
"Mäletad, kui ma viisin su teiste arstide juurde, et saaksid sünnitamist alustada ja mulle tuli piiparile teade liiklusõnnetusest? See oligi Dougie."
"Aga... Mis juhtus?" pisarad hakkasid lõpmatu joana mööda mu põski alla veerema. Silmad muutusid kuumaks ja kibedaks, nii, et nende lahtihoidmine oli piin.
"Ta saatis sulle sõnumi, et jookseb sinu juurde, eks? Mingi auto oli talle otsa sõitnud, aga Dougie oli teed ületanud valest kohast, niiet tegelikult on tema selles süüdi."
"Dougie ei ole süüdi! Kus ta on?! Ma tahan teda näha?!" hakkasin haiglavoodis rabelema, pisarad lendasid näolt eemale ning haiglavoodi vedrud krigisesid mu keharaskuse hüplevate liigutuste all.
"Dougie... Teda ei ole enam," ka mööda Mary nägu veeres alla pisar, mis helkis selle haigla halva valgustuse käes ning rikkus hetkega tema silmameigi ära.
"Mismõttes ei ole? Kas ta läks kuhugi? Kuhu?!" kõik tundus mulle nii arusaamatu, ma ei saanud millestki aru. Mu nägu oli nutmisest paistes, mul oli raske ümbrust näha.
"Ta on surnud, Kate. Teda ei ole enam."
Ma tardusin lihtsalt paigale. See ei saanud olla tõsi. Raudselt ärkan kohe üles, avan silmad ning olen Dougie soojas haardes, tema käes silitavad mu juukseid ning suudlused katavad mu laupa.
"See on uni," sosistasin endale vaikselt. "See on uni."
"Kate, see ei ole uni, see on reaalsus. Aa, kui Dougie siia toodi, siis talle pandi haiglariided selga ning selleks, et tema isikut tuvastada, vaadati ta taskud läbi ja leiti need," ta võttis enda taskust välja kotikese, kus sees oli ilus sõrmus, mille vääriskivi helkis, kui Mary seda käes liigutas ning paberitükike.
"Mis see paber on? Mis seal kirjas on?!" ma läksin närvi. Väga närvi. Ma oleks võinud terve selle haigla segi peksta, kuid ma ei teinud seda ja sundisin end rahulikuks.
"Tahad, et ma loen, või loed ise?"
"Ma loen ise."
Mary ulatas mulle paberitüki. "Tahad, viin sind morgi, tema surnukeha juurde?"
"Jah, palun," pühkisin vaba käega pisara, tõusin püsti ja istusin ratastooli, et Mary saaks mind sõidutada kohale.
Kallis Katie!
Ma ei suuda sõnadesse panna, kui palju ma sind armastan. Pole olemas inimest, keda ma armastaksin rohkem, kui sind. Ma teeksin sinu nimel kõike: saaks sinu eest kuuli, hüppaks bussile ette, mida iganes vaja oleks, et sind kaitsta. Ma tean, et olen minevikus teinud kohutavaid vigu, kuid ma loodan, et annad need mulle andeks ning suudad need unustada ja minuga koos olla kogu ülejäänud elu, sest ma armastan sind. Ja mulle meeldib seda sulle öelda. Kate, kas sa teeksid mulle seda au, ja tuleksid mulle naiseks?
Seal hulgas oli palju mahatõmmatud fraase ja sõnu. Ma olin paberi märjaks nutnud, tint oli paljudest kohtadest laiali läinud.
Mary peatus ja avas ukse ning lükkas mu ruumi, kus laua peal magas meesterahvas. Nii rahulik ja muretu, täpselt nagu täna hommikul. Nägu oli küll väga valge, kuid tundus, nagu ta lihtsalt magaks. Ta nägi nii süütu välja, see tundus uskumatu, et ta surnud on.
Kergitasin end ratastoolis, et lamaja nägu näha. Jah, see oli minu Dougie. Neelatasin valjult ning sulgesin silmad.
Võtsin ta käe enda pihku ja suudlesin seda tugevalt, langevadisarad muutsin surnu käe märjaks. See oli läbi. Kõik on läbi. Ma ei teadnud, mida edasi teha, lihtsalt istusin seal ratastoolis, nühkisin Dougie jääkülma kätt enda näo vastu ja nutsin.
_______________
Niii, ühesõnaga, mulle ontehtud palju ettepanekuid sellele ramatule järg teha. Mul on olemas iseenesest ideed, kas teha järg või mitte?
Ja teiseks tahaksin ma niisama kommentaaridesse saada teie arvamusi sellest raamatust ning näpunäiteid, mis oleks võinud teistmoodi olla jne.
Musid-kallid-paid edaspidiseks! :)
