"Katie, äratus!" kostus mulle tuttav arsti hääl.
Hetke pärast läks tuba valgeks. Arst oli ilmselt rulood avanud, et päikesevalgust sisse lasta. Surusin oma silmi kõvemini kinni.
"Hommikusöök on kärus, nagu sa juba tead. Kui midagi on, vajuta nuppu, ma tulen kohe," seletas arst mulle juttu, mida ta viimased viis kuud oli teinud.
"Tänud, Mary," tänasin teda ja asusin oma hommikusöögi kallale, milleks oli järjekordselt puder.
Kõnetasin oma arsti nimepidi, kuna olin juba viis kuud siin viibinud ning tema oli mind iga päev teenindanud ja valude korral aidanud.
Haarasin kausi kõrvalt lusika ja võtsin esimese ampsu oma pudrust. See oli eelnevatest palju magedam ning ma lihtsalt ei suutnud seda süüa, kui see selline oli.
Otsustasin jääda Dougiet ootama, sest ta käis mind igal hommikul vaatamas enne kooli. Nüüd käib ta tööl, mingis restoranis ettekandjana, et meile raha teenida ning pärast lapse sündi elamise soetada saaksime. Vahel töötab ta ka McDonald'si Drive in'is, et meile lisaraha teenida, sat ettekandjatele ei maksta just palju raha.
Sain kõigest pool tundi telekast mingit mõttetut Mehhiko seebikat vaadata, kui Dougie siia jõudis beebiporganditega, mida olin peaaegu igal hommikul söönud.
"Hei, kallis," sõnas ta hingeldades, mis andis märku sellest, et ta oli jooksnud.
"Hei ise ka," naeratasin talle vastu ja suudlesin teda, kui ta mulle lähemale oli astunud. "Mis sa mulle täna tõid?"
"Beebiporgandid, mustikad ja metsmaasikad, nagu sa eile soovisid."
"Sa justkui tooksid kogu selle väljas oleva juuni kuu mulle siia palatisse," suudlesin teda veel ja võtsin oma noosi vastu. See ei olnud küll midagi suurt ja toitvat, aga piisas mulle siiski, sest lõunasöögid olid normaalsed. Vähemalt siiani.
"Kas sa lähed varsti tööle?" küsisin porgandit täis suuga.
Dougie vaatas käekella ja pööras pilgu tagasi minule. "Kümne minuti pärast jah, saan niikaua siin olla sinuga."
"Sa ei pea, sa võid minema hakata, siis sa ei hiline ehk seekord ka," tundsin süümepiinu, sest ta on väga tihti minu pärast hilinenud.
"Ära aja lolli juttu. Räägi parem, kuidas su tänane öö möödus. Valutult?"
"Pisike põtkib päris tugevalt, olin pool ööd üleval tema pärast. Ma arvan, et see on poiss," sõnasin käsi hellalt oma kõhule viies ja seda paitama hakates.
"Iga laps põtkib, kallis. See võib vabalt tüdruk olla ka," lausus Dougie ja tuli mulle lähemalt, et haarata purgist üks maasikas ning pistis selle endale suhu.
"Ma tahan sind nii väga enda juurde," sõnasin vaikselt ja nukralt.
"Mina tahan ka ju."
"Palun hoia mind."
"Kas sul on valus?" ta nägu muutus järsku murelikuks.
"Ei-ei, rahu. Ma pole lihtsalt nii ammu su kõrval saanud olla ning sinu lähedust tundnud. Ma igatsen seda nii väga."
"Tule siia, kallis," sõnas Dougie, tuli istus mu kõrvale ja pani käe minu ümber, tõmmates mind sellega endale lähemale. See oli hea tunne.
"Kas su ema on helistanud? Või Jack?"
"Ei, ja vahet pole ka enam. Ma olen peaaegu unustanud selle. Kas sinu ema või isa on helistanud?"
"Nad helistavad iga nädal ja oakuvad mulle raha ning toetust, aga ma ütlen alati, et saan ise hakkama."
"Tüüpiline mees," suudlesin teda õrnalt suule.
"Aga... Jack helistas mulle."
Mu silmad läksid suureks. "Mida ta tahtis?"
"Ta ütles, et su ema, Caroline, on masenduses, kuna sa oled selline ja rase ja mida kõike veel ning joob palju veini. Kumbki ei mõju nende lapsele hästi," seletas Dougie ohates.
"Kas Jack ähvardas sind?"
"Ähvardas küll, kuna meie kaks pidavat nende elu ära rikkuma aga ma ei usu, et ta midagi teeb, niiet ole mureta."
"Me kumbki ei tunne teda eriti ju," pugesin rohkem Dougie haardesse, sest mulle tulid koledad mõtted pähe ning ma tahtsin neid peast välja saada.
"Ära muretse, Kate. Ma ei lase kellelgi sulle liiga teha. Mitte kunagi. Üle minu laiba."
"Ära räägi nii, Dougie, palun ära räägi nii... Sa ei tea, kui väga ma teda kardan."
"Kõikon korras, ausalt," ta heitis pilgu kellale. "Aga nüüd, anna andeks, musi, aga ma pean tööle lippama. Loodan, et saan tippi täna."
Saatsin talle vaid pika naeratuse, kui ta püsti tõusis ja uksest välja tormas. Uks avanes paari minuti pärast uuesti.
"Kurat, ma unustasin sulle musi teha," vandus poiss, koperdas mulle lähemale ja surus pika suudluse mu huultele.
"Ma armastan sind."
"Mina sind ka," sõnas ta mulle silma vaadates.
"Lippa nüüd."
Dougie tegigi nii, nagu ütlesin, ja tormas palatist välja. Istusin ilmselt üle poole tunni lihtsalt vaikuses, kuulates haigla hääli, mis eemalt kostusid.
Järsku tundsin, kuidas voodi märjaks läks. Mu kõht hakkas hullupööra valutama. Ma ei teadnud, mida teha.
"Mary! Mary! Mary?" karjusin vahelduva eduga arsti, kellega olin juba viie kuu jooksul sõbrunenud.
Ta saabus paari minutiga. "Ma olin teises haiglatiivas, mis on?"
"Mul kõht nii valutab j- ai! Voodi on ka märg ja ma ei saa aru, mis toimub!
"Oota las ma vaatan," ta kohmitses midagi, seejärel rääkis jälle minuga. "Sa hakkad sünnitama. Palju õnne. Kohe lasen toa ette valmistada. Tahad, saadan Dougiele sõnumi?"
"Ole nii kena palun, jah," ulatasin naisele oma telefoni, kes usinalt kirjutama hakkas. Varsti pani ta telefoni kõrvale ja ütles:""Hei, sünnitus algas!" Kas sobib?"
"Jaa sobib!"
Naine läks toast välja ja tuli varsti tagasi. "Kõik on valmis, lähme!"
"Saad sa sõnumi ette lugeda? Telefon vilkus vahepeal."
"Jaksad kannatada veel?" uuris Mary.
"Kaua enam mitte."
""Olen teel! Jooksen!" See on Dougilt ilmselt."
"Jah, lähme nüüd."
Olime jõudnud teise ruumi, kus arstid juba askeldasid. Järsku hakkas Mary piipar häälitsema. Ta vaatas seda ning pöördus siis minu poole.
"Liiklusõnnetus, ma lähen sinna ja tulen sulle toeks nii pea, kui saan, okei?"
Noogutasin talle ning hakkasin arstide käsklusi täitma.
