„Dougie!“ sosistasin vaikselt, kui poiss suure pagasiga lennujaama saabus. Kõndisin talle kiirelt lähemale ning kallistasin teda. Dougie pillas kohvri maha ning asetas oma käed mu puusadele.
„Ma igatsesin sind nii väga,“ pomises ta vaikselt minu juuste sisse.
„Mina sina ka,“ laususin teda enda haardest vabaks lastes. „Sa ei helistanud mulle ühtegi korda.“
„Jaa, ma tean, mul sai aku lennukis tühjaks ning ma unustasin laadija kaasa võtta.“
Ma olin siiski natuke pahane tema peale. Kaks nädalat ilma Dougie hääle kuulmiseta oli tõeline piin. Ta oleks võinud siiski ju vanemate telefonilt helistada...
„No okei...“ vastasin vaikselt ning hakkasin ukse poole liikuma.
„Ei, Kate. Tõsiselt. Ma ei teanud su numbrit peast, oleksin ju helistanud vastasel juhul...“
„Jaja, vahet pole,“ sõnasin haavunult ning kõndisin ustest välja. „Kus su vanemad on?“
„Nad võtsid takso ja sõitsid koju juba. Tahad ka minu juurde tulla?“
„Ma ei tea...“
„Tule ikka,“ võttis Dougie minu käest kinni, tõstis teise käega oma kohvri üles ning liikusime esimese vaba takso juurde. Istusime sisse ning poiss ütles juhile oma aadressi. Takso hakkas sõitma. Terve tee istusime vaikides ja vaatasime aknast välja. Lõpuks jõudsime tema maja ette.
„Lähme,“ haaras ta uuesti mu käest ning me astusime sisse mustast sepistatud aiast. Ta avas ukse.
„Emps!“ karjus Dougie majja, kuid keegi ei vastanud. „Ilmselt läksid poodi.“
Võtsime jalanõud jalast ning kõndisime tuppa.
„Kas sa süüa tahad midagi?“ päris Dougie külmkapi ust avades.
„No, mis sul on?“ küsisin lähemale astudes.
„Siin on praekana, tahad?“
„No okei.“
Dougie võttis külmkapist välja suurel kandikul oleva kana ning pani selle ahju. Passisime paar minutit ja ootasime selle soojenemist.
„Oota, kuule, see pahaks ei ole läinud? Te olite ju kaks nädalat ära...“ hakkasin järsku muretsema.
„Ei, mu vanaema elas siin niikaua kuni meie ära olime.“
Jäin vastusega rahule ja pöörasin pilgu eemale. Varsti sai kana soojaks ning poiss võttis selle ahjust ära.
Rebisime mõlemad kana küljest koivad ja hakkasime neid isukalt sööma. Mina lõpetasin Dougiest varem ja vaatasin, kuidas poiss innukalt kana järas. Järsku tundsin, kuidas mul halb hakkas. Tõusin lauast püsti ja jooksin vetsu poole. Kummardasin poti kohale ning oksendasin.
Ma ei tõusnud kohe püsti, sest see halb tunne ei läinud ära, seepärast jäin sinna veel sellisesse asendisse ootele.
„Kate?“ oli kuulda mu selja taga poisi häält.
„Ära tule siia, ära tule, mul on mingi viirus ilmselt.“
„Ei, kallis, ma olen siin,“ lausus Dougie rahulikult lähemale tulles ning ma tundsin, kuidas ta mu juuksed kokku korjas ja kuklal kinni hoidis.
Oksendasin uuesti ning oigasin vaikselt. Ma tõesti ei tahtnud, et Doug mind nii näeks. See oli rõve ja eemalepeletav.
„Imelik, mul ei ole paha olla, aga sul on... Ma viskan selle kana igaks juhuks ikkagi minema. Saad siin hakkama senikaua?“
