Tardusin hetkeks paigale. Uksekell kostus uuesti. Kõndisin alla kööki ning mõtlesin haarata kaasa nuga, juhuks, kui ta mulle viga peaks tegema, kuid otsustasin selle siiski maha jätta. Ma olin Bianca sõnu uskunud, et Dougie ei saa olla ju nii vägivaldne.
Sammusin ukseni ja avasin selle. Mu silmad läksid suureks nagu tõllarattad ning suu vajus ammuli lahti. Dougie oli tulnud minu ukse taha suure šokolaadikarbi ja kaisukaruga. Ma ei saanud enam midagi aru.
„Dougie...“ hakkasin lausuma, kuid poiss raputas pead, andes sellega märku, et tema räägib praegu ning mina kuulan.
„Kate, ma käitusin nagu tõmbras, ma saan aru, kui sa mind enam näha ei taha või mulle seda ei andestaks ning see teeks mulle haiget, aga ma olen selle ära teeninud...“
„Oh, kuule,“ olin lummatud, kuid poiss vaigistas mind jälle.
„Ma palun sinult ühte võimalust veel, Kate, ainult ühte, ja seda ma ära ei riku, sest sa meeldid mulle väga ja... ma olen sinusse armunud, ma arvan...“
„Dougie,“ suutsin vaid üle huulte pomiseda. Mu süda tagus nagu hull. Kõik halvad tunded, mida olin poisi vastu tundud, olid äkitselt kadunud. See oli nii armas žest, mida ta teinud oli minu jaoks.
„Mis sa kostad siis? Kas sa annad mulle uue võimaluse veel, mida ma luban mitte ära rikkuda, või ma tõesti tegin sulle nii palju haiget, et sa ei taha enam proovida?“ küsis ta šokolaadikarpi ja kaisukaru minu poole ulatades.
Hakkasin lapsikult kõva häälega naerma ning kargasin asjade vastuvõtmise asemel talle hoopis sülle, põimides oma käed ta kaela taga kokku ning suudlesin teda kirglikult mitu minutit. Dougie pillas asjad maha ning haaras mu pihast ja tõmbas mind lähemale.
Eemaldusin temast hetkel, vaatasin talle silma, hoides käsi ikka veel tema kaela taga ning naeratasin talle. Poisi nägu läks samuti naerule ning ta tõmbas mind endale lähemale tagasi.
„Ma olen seda ammu teha tahtnud,“ pomises Dougie suudluse vahele ning ma tundsin, kuidas ta naeratas jälle.
„Mina ka,“ itsitasin talle suhu, kui Dougie oma käsi mööda mu selga ülespoole liigutas. Ühel hetkel hakkas poiss mu kleidilukku lahti tõmbama, ma kohkusin ning taganesin paar sammu.
„Mis juhtus? Kas sul jäi nahk kleidi vahele?“ oli Dougie kohmetunud ning hammustas huulde.
„Ma... Ma lihtsalt ei taha nii ruttu kulgeda veel, palun vabandust...“ sõnasin lukku uuesti lõpuni kinni tõmmates.
„Eee.. okei... Aga ühesõnaga sa pole mu peale pahane, jah?“
„Ei, ei ole, kõik on hästi,“ laususin lähemale astudes ning põsele ühe õrna suudluse surudes.
„Tore,“ vastas poiss juukseid sasides. „Kas sa tahad, et ma nüüd ära läheksin või teeme midagi...?“
„Ei, me võime ju midagi teha ka,“ vaatasin Dougie poole.
„Vaatame filmi, sobib?“
Liikusime elutoa diivani poole ning võtsime istet. Dougie võttis puldi enda kätte ning hakkas kanaleid klõpsima. Ta avastas, et ühel neist oli James Bondi mingi osa poole peal, seega vaatas poiss mulle küsiva näoga otsa.
„Jaa, me võime ju seda vaadata,“ laususin pead poisi õlale pannes.
Dougie pani oma käe ümber minu ning silitas õrnalt pöidlaga mu puusa. Mul oli tunne, kuidas ma kohe magama jään, sest tema embuses oli nii hea soe olla.
*
Ärkasin oma voodis, pea all midagi tukslemas. Avasin aeglaselt silmad ning pilgutasin neid natuke aega, kuni olin lõpuks ära harjunud minu ümbritseva valgusega. Panin käe vastu voodis olevat madratsit ning lükkasin end istuli, et näha, mis toimub.
Minu kõrval magas selili Dougie, tema rinnal mu pea siis olnud oligi. Mõtlesin teda suudlusega üles äratada, kuid kui olin tema näo juurde jõudnud, vajus mul tekk eest ära ning ma avastasin, et olen pesuväel. Magama jäin ma küll diivani peal, kleit seljas.
„Dougie?“ vaatasin küsivalt noormehele otsa, kelle nägu oli nii rahulik ja muretu, kuna magas.
„Mmmh?“ mõmises poiss vastu ja hõõrus oma silmi.
„Miks... Mul kleiti seljas pole?“ küsisin tekki uuesti enda ette kahmates, et oma keha tema eest varjata.
„Sa pomisesid läbi une, et sul on palav. Sa tahtsid üldse riided seljast ära võtta, kuid ma ütlesin, et sa ei andestaks mulle seda ning eemaldasin vaid kleidi, et saaksid ilusti magada. On see okei?“
„Jaa on,“ vaatasin poisi poole, manasin näole laia naeratuse ning liikusin teda suudlema. Meie huuled kohtusid ning see kõik oli nii kirglik, et mul oli tunne, nagu sädemeid lendaks igal pool minu ümber. Kõik oli täiuslik.
Ühel hetkel keeras Dougie mind selili ning ronis mulle peale, suudeldes kõigepealt mu huuli, mu kaela ning seejärel mu õlga. Kas ta oli seda kusagil praktiseerida saanud, et see kõik tal nii hästi välja tuli? Siis meenus mulle tema eilne vabandus ning ma raputasin pead, et see mõte endast välja saada.
„Mis juhtus? Kas ma tegin jälle midagi?“ vaatas Dougie mulle kurbade silmadega otsa.
„Ei, midagi,“ vastasin ning tõmbasin poisi enda vastu tagasi ja suudlesin teda.
„Sa naeratad jälle,“ tähendas Dougie poole suudluse pealt ning vaatas mulle silma.
„Jah.“
„Miks?“ küsis poiss mu kaela suudeldes.
„Sest ma olen õnnelik,“ naeratasin jälle.
„Kas me jäämegi suudlema, või teeme midagi muud ka?“ pakkus Dougie mesimagusal häälel.
„Teeme nii, et..“
„Et?“ kordas poiss, et mu jutt edasi liiguks.
„Et täna teen mina sulle, ja siis kunagi seksime päriselt ka.“
„Nii, et mina saa ntäna orgasmi ja sina mitte? Jääb ära.“
„No siis ei saa sina ka täna, kahju,“ laususin naeratades ning sasisin poisi juukseid.
„Ei aga, miks sa ei luba mul sulle ka teha siis?“ ei saanud Dougie sellest siiski aru ning kortsutas mõtlikult kulme.
„No vaata, alles sa tulid ju vabandama ja olid kellegi teisega...“
„Jesus christ, kas nüüd hakkab jälle see teema peale?“ lõi poiss omale käega vastu nägu ning tõusis istukile.
„Ei hakka, ma lihtsalt tahtsin öelda, et ma ei ole lõdva püksikummiga, kes kohe voodisse hüppab kellegagi, eksole.“
„Ma ei olegi seda arvanud, aga...“
„Mis aga? Ma olen ju sinu poiss, sa saad mind usaldada ju, ma just enne tulin viimast võimalust paluma, kas sa tõesti arvad, et ma rikuksin selle alla kahekümne nelja tunniga ära?“
„Millal sa siis plaanid selle ära rikkuda? Kahekümne viie tunniga?“
„Unusta ära,“ sõnas poiss püsti tõustes, maast teksapükse võttes ning neid omale jalga ajama hakates. „Mul pole niikuinii enam tuju.“
„Mhh, Dougie,“ sain nüüd isegi aru, kui nõmedalt ma olin käitunud. „Anna andeks mulle, ma lihtsalt tahaks veenduda, et ma sulle tõesti meeldin ning et sa ei tee mulle nii, nagu see kaabakas Danny...“
„Kas sa pole juba ammu sellest aru saanud, et ma ei teeks sulle iialgi nii, nagu Danny?“ vaatas poiss mulle pettunud näoga otsa.
Liikusin neljakäpuli voodi teise otsa Dougie juurde, suudlesin teda suule ning kõndisin sõrmedega tema alakõhu juurest aeglaselt kaelani.
„Olen küll, anna andeks,“ sosistasin läbi suudluse.
„Saad andeks,“ lükkas poiss mind voodisse selili, tuli uuesti minu peale ning suudles mu õlga, et jätkata sealt, kus pooleli olime jäänud.
______________________
Nii, mul on teile küsimus ka. Kas te tahaksite pigem pikemaid osi, mis tuleksid umbes siis 2-4 korda nädalas, või sobivad sellised, nagu praegugi on, mis ilmuvad üldiselt iga päev (harva üle päeva).
