"Päriselt?!" küsisin liiga õnneliku häälega, nagu keegi oleks just mulle endale armastust avaldanud.
„Tsssss,“ vaigistas Bianca mulle sõrme suule asetades.
„Oota, kuule, ma tean seda, et sul Tomiga susiseb, aga Harry?“ sattusin hetkeks segadusse ning kortsutasin kulmu.
„Kas ma ütlesin Harry?“ puhkes sõbranna südantlõhestavalt naerma. Ma vaatasin teda veel rohkem segaduses pilguga.
„Eeee, ütlesid jah.“
„Sorri, ma mõtlesin Tomi. Tom ütles mulle, et ta armastab mind...“
„Ja sina?“ Minu näole tekkis totakas naeratus.
„No, ma ütlesin lihtsalt „tore“.“
Hakkasin kõva häälega naerma ja peitsin oma suu käe alla, et end vaigistada. See oli hea nali, mulle tekkisid isegi pisarad silma.
„Mis sa naerad?“ oli Bianca tõsine.
„Mis sa talle tegelikult ütlesid?“
„Ütlesingi lihtsalt „tore“.“
„Ei öelnud!“ Bianca oli alati olnud selline, kes üldiselt kõiki armastab või neile seda kohe ütleb. Vähemalt nii olen tema jutu põhjal aru saanud, et olid lood tema eelmiste kuttidega.
„Ütlesin küll,“ ohkas ta kõva häälega.
„Mida Tom tegi? Ega sa seda kõike ära rikkunud?“
„Eiei, ta lihtsalt suudles mind ja ütles, et kõik on korras ja et ma ei pea seda kõike talle kohe ütlema, kui ma nii ei tunne, sest ta ei taha, et ma valetaks ja nii, aga nagu mulle on nii halb tunne jäänud pärast seda kõike ja Tom on ka kuidagi kurvavõitu.“
„Oh,“ suutsin vaid öelda. Ma ei osanud talle midagi soovitada ega nõu anda.
Kuna õpetaja saabus, sammusime vaikides klassi, mina mõtlemas, kuidas saaksin talle nõu anda ning missugust nõu anda, Bianca ilmselt juurdlemas, mida teha.
*
Astusime sisse rahvast täis sööklasse. Kõik lauad olid täis, vaid meie tavapärases lauas olid kaks kohta vabad, mis olid just meile mõeldud. Seadsime sammud sinna poole.
Dougie tõusis püsti, peatus laua kõrval ning kui olin talle väga lähedale sammunud, surus ta oma huuled minu omade vastu. See oli, kui aus olla, väga armas üllatus.
Istusime lõpuks meiegi ning hakkasin sööma. Poisid olid mulle ja Biancale toidu juba toonud, mis mind samuti väga üllatas. Ma ei pidanud arvama hakkama, kes mulle toidu tõi.
„Tom, sa eile nägid seda märulit?“ küsis Danny täis suuga poisilt, kes parasjagu koolapudelit enda suu juures hoidis ning ahnelt suuri lonkse võttis.
„Kuule jaa,“ ütles poiss huuli enda keelega kuivemaks limpsides. „See oli ikka haige, kõik said kuuli, kes tee peale jäid lõpus!“
„Türa, verd haigelt pritsis seal, ulme veresaun!“ liitus nende vestlusega ka Dougie.
Poisid keerasid kõik oma pead teises laua otsas istuva Danny poole, kes vaikides sõi. Keegi polnud temaga eriti rääkinud, pärast seda, mis toimunud oli. Ma mõtlen, pärast seda korda, mil Tom ja Dougie sellest teada said.
Danny märkas nende pilke ning kortsutas kulmu. „Mida?“
„Miks sa nii vaikne oled?“ küsis Harry, torutas huuli ning tõmbas spageti endale kiirelt suhu.
„Ma.. Mul pole tuju eriti lihtsalt.“
„Sa pole ammu naist saanud!“ osutas Dougie näpuga Danny poole ning poisid hakkasid mürinal naerma.
Dougie tabas minu kohkunud pilgu ning ütles hääletult „vabandust“. Noogutasin talle vastuseks ning lonksasin mahla.
„Bianca,“ pöördus Tom tüdruku poole. „Sul on jook otsa saanud. Tahad, toon juurde?“
Kergitasin sellise küsimuse peale kulme, sest mulle tundus, nagu Tom oleks tüdruku ori. Biancale ilmselt nii ei tundunud.
„Okei,“ kostus tuim vastus.
Tom tõusis püsti, võttis tüduku nina alt tühja klaasi ning kõndis minema. Umbes minuti pärast tuli ta tagasi ning asetas selle tüdruku ette tagasi.
„Kate, kas ma saaksin sinuga rääkida?“ küsis Dougie.
„Eeee, ikka?“
Poiss tõusis püsti ning selle peale minagi. Kõndisime sööklast eemale nurga taha, kus ma paar nädalat tagasi nutnud olin, kui Danny mulle haiget oli teinud.
„Noh?“ küsisin, kui olime jõudnud teiste vaateulatusest välja.
„Mind lihtsalt huvitab üks asi.“
„Mis?“
„Seda, et.. Mäletad, sa ütlesid mulle kunagi, et sa kardad mind, eks?“
„Nii?“ ei saanud ma pihta, mis see siia hetkel puutub.
„Ega sa mind enam ei karda? Ma mõtlen, et sa usaldad mind ja tead, et ma ei tee sulle haiget, ega ju?“
„Kas ma üldse pean sellele vastama?“ pärisin lähemale astudes, käed tema kaela taha kokku põimides ning väikese suudluse ta huultele surudes.
Kui olin lõpetanud, jäin kätega ikka veel kinni hoidma ning vaatasin Dougiele silma.
„Ma võtan seda, kui jah'i,“ sõnas ta mind lähemale tõmmates ning uuesti suudeldes. Ta käsi liikus mööda mu piha allapoole minu tagumiku peale. Ta pigistas seda õrnalt. Dougie oskas seda niii hästi.
„Nüüd peaks vist tagasi minema?“ vaats Dougie mulle lõpuks küsivalt otsa.
„Ilmselt küll.“
*
Istusin lihtsalt vaikides voodil ning vaatasin enda ette. Bianca oli oma vanaema juubelil, seega temaga ei saanud ma midagi ette võtta. Teiste poistega ma peale kooli eriti läbi ei käinud, niiet sellegi mõtte võis peast ära visata.
Aga Dougie? Mis oleks, kui ma tema siia kutsuks? Ma ei usu, et emps õiendama hakkaks, temal oli Jack siin. Pealegi, mul oligi vaja midagi või kedagi, kes mu mõtted eemale viiks.
Valisin kiirelt poisi numbri ning asetasin telefoni kõrva äärde.
„Jaa?“ kostus poisi ähkiv hääl.
„Mis sa teed, et sa ähid?“
„Eee, sorri, ma pean pakkima.“
„Miks? Kuhu sa minema hakkad?“
„Mulle tegid vanemad üllatuse, me lähme kaheks nädalaks Hispaaniasse.“
„Oh,“ ohkasin pettunult.
„Hei, kuule, ära ole kurb, ma toon sulle midagi sealt kindlasti ning helistan sulle igal õhtul, okei?“
„No, okei,“ vastasin kurvalt ning lõpetasin kõne.
Ma ei tahtnud üldse, et Dougie ära läheks, eriti veel kaheks nädalaks. Ma ei tahtnud kodus olla, sest emal oli mingi mees, kellega nad pidevalt elutoas või kusagil suudlesid. Ma ei saa rahulikult ju eladagi siin majas, kui nad koguaeg miilustavad. Pluss, see mees, Jack, on kaunis ülbe. Ma ei taha eriti enda toastki väljuda.
Ainukesed asjad, mida enda toas teha sain, oli õppida ja magada. Otsustasin, et magamine on parem ning pugesin mõnusalt teki alla. Pilgutasin paar korda väsinult silmi ja jäingi magama.
