„Kate, me peame sellest millalgi rääkima,“ kostus ema murelik hääl ukse tagant.
„Ei pea tegelikult,“ vastasin ohates ja lasin endal selili voodisse kukkuda.
„Kas sa ei olegi siis rõõmus, et omale õe saad?“
„Ei ole, sest minu laps ja õde oleksid sama vanad,“ pomisesin vaikselt, vaevukuuldavalt vastu.
„Mida sa ütlesid?“
„Ei midagi.“
„Kui sa midagi tahad, siis kutsu mind või tule alla, onju?“
Otsustasin seda küsimust eirata ja jäin lihtsalt eemalduvaid samme ootama, mis varsti ka kosta olid. Koperdasin kirjutuslaua juurde ning haarasin sealt kätte oma sülearvuti ja liikusin tagasi voodi poole, kus end mõnusalt sisse seadsin.
Esimese asjana logisin Facebooki, kus torkasid mulle silma kaks vestlusakent, esimene oli Dougie, kes tundis mu tervise pärast muret. Kuna mul polnud tuju kirjutada, helistasin talle.
„Tsau, Dougie. Sa kirjutasid mulle. Sorri, ma ei viitsi vastata, aga mul pole paha olnud täna.“
„Tõsiselt? See on ju tore?“ tundus, nagu ta hääl oleks rõõmsamaks muutunud.
„See võib iga hetk tulla,“ ohkasin.
„Ah õigus. Kas sa... tahad midagi? Süüa? Filmi vaadata? Ma võin su kaissu võtta ja lihtsalt olla?“
Eirasin tema küsimust. „Ja ma otsustasin, et laps jääb.“
„Päriselt räägid? Issand sa ei tea, kui õnnelik ma olen, et sa halba otsust ei teinud.“
„Ära nüüd naiseks keera,“ naersin Dougie naiseliku reageeringu ja kõnepruugi peale.
„Kas sa vajad siis midagi?“
„Eee,“ mõtlesin järele. „Kodust tahaks ära saada...“
„Kas see tähendab seda, et me lähme jalutama või sööma või sa tahad minu juurde tulla natukeseks elama?“
See elamaminek ei olnudki halb mõte ju. Emale saaksin öelda, et Biancal vanemad ära ja saaksin seal elada natuke, kuigi tegelikult olen Dougie pool.
„Ma tuleksin sinu juurde, kui sellest mingit jama ei tule?“ küsisin enda ühte juuksesalku kahe sõrme vahel keerutades.
„Ma ei usu. Muide, kas sa oma emale rääkisid meie lapsest?“
„Ei ja ei räägi veel nii pea ka.“
„Miks?“ tema häälest kostus imestust.
„Sest mu emps ootab ka titte.“
„Oota mida vittu? Sa saad õe-venna omale ning ootad samal ajal last?“
„Nii see on, jah.“
„Ma tulen sulle kümne minuti pärast järgi autoga, okei? Paki kaasa, mida vaja ning sa võid minu juures peatuda nii kaua kui tahad, selge?“
„Teeme nii.“
„Kallis oled,“ ütles Dougie armsalt.
„Sina ka,“ ohkasin ja lõpetasin kõne.
Võtsin kapist oma suure spordikoti, pakkisin sinna varupesu, särke, pükse ning meigitooteid. Kõige peale mahutasin oma arvuti ning sulgesin luku. Juba kostuski alt uksekell, seega võtsin ühe õla peale oma koolikoti koos kõikide õppevahenditega, kuna homme on kool ning spordikoti teise õla peale.
