Vaatasin pingsalt lihtsalt telefoni ekraani, millel ilutses nimi "Dougie". Ma ei teadnud, mida teha - kas vastata või mitte. Minu õnneks lõppes helin ära ning ekraan kustus.
Keerasin telefonile juba selja, jättes selle sinna laua peale, ja hakkasin oma toa poole sammuma. Kui olin paar sammu jõudnud astuda, hakkas telefon uuesti helisema. Ma ei saa poisist muud moodi lahti, ja ta jätkab helistamist, seega otsustasin vastata.
„Noh, leidsid uue naise, kellega voodisse hüpata ja nüüd vabandad?“ küsisin mõrult.
„Türa, ma tahan sinuga rääkida ja sa juba pead kõik ära rikkuma.“
„No ma ei taha sinuga üldse rääkida, näiteks,“ vastasin ning istusin tooli peale.
„Ma saan aru, et sa oled petmise pärast kuri ja nii, aga...“
„Mis kuradi aga? Kui me koos oleme, siis sa ei kutsu oma tüdrukut hooraks!“
„Kas sa oled selle pärast kuri? See on nagu kõige suurem mure, et ma sulle vihahoos hoor ütlesin või?“ oli Dougie imestunud.
„No ega kõige meeldivam pole jah, kui oma kutt sulle nii ütleb, aga ju ma olen siis lihtsalt liiga tundlik ja võtan kõike kohe südamesse,“ ütlesin sarkastiliselt ja pööritasin silmi.
„Niiet petmine on unustatud?“
„Ei.“
„No, kas ma võin sinu juurde tulla?“
„Ei.“
„Kas.. ma võin su välja viia, et me saaks sellest rääkida või, et ma saaks seda kuidagi heastada?“
„Ei.“
„Muud ka vastad, peale „ei“?“
„Ei.“
„Kate, käitu palun, nagu täiskasvanu...“ lausus Dougie anuval häälel.
„Miks ma pean käituma inimesena, kes ma pole? Ma olen 17! Sina oled 18, aga mina olen 17. 17-aastased ei ole veel täiskasvanud, võta teatavaks.“
„Kas sa oled nüüd mingi väga vihane mu peale või?“ puterdas poiss.
„Jah.“
„Kui vihane?“
„Ma põletasin su pusa ära ja viskasin klaasi kildudeks,“ ütlesin rahulikult ning tundsin isegi heameelt, et sain poisile natuke haiget teha.
„Mu... pusa?“ oli ta imestunud. „See must, mu lemmik?“
„Upsi,“ sõnasin süütult ning naeratasin õelalt.
„Türa... Sa oled... Türa küll... Ma tulen sinu juurde!“ karjus poiss ja lõpetas kõne.
Mul oli surmahirm. Ma kartsin nii väga, et poiss tuleb mu ukse taha ja annab mulle tappa. Ma ei tea, kust selline idee tuli, aga ma kartsin.
Valisin pikalt mõtlemata Bianca numbri. Tüdruk lasi, nagu alati, paar korda kutsuda, kuni lõpuks vastas.
„Tsau, kuule,“ alustasin ähmi täis ja vuristasin ruttu. „Palun tule ruttu minu juurde või ma suren ära.“
„Kuule, tsss, rahu nüüd,“ rahustas Bianca mind. „Räägi nüüd rahulikult ja aeglaselt.“
„No, Dougie helistas mulle ja hakkas uuesti sõimama ja ma ütlesin et põletasin ta pusa välja ja tuli välja, et see oli ta lemmikpusa ja siis ta ütles, et ta tuleb minu juurde ja lõpetas kõne ja...“ sain isegi aru, kui palju „ja“-sid ma kasutanud olin ja jäin vait.
„Oota, ja ta hakkas tulema?“
„Ma ei tea, aga ta ütles, et ta tuleb ja ta oli maruvihane ning ma kardan, et ta tapab mu ära.“
„Ma ei usu, et ta tapaks...“ hakkas tüdruk tagasi ajama.
„Ma ei taha surra! Tule rattaga või jookse ruttu siia, me peame läbirääkimisi kasvõi sinu nina all, siis ta ei saa mulle mitte midagi teha, sest tunnistaja on olemas...“
„Kas sa tead, kui totakalt sa kõlad?“ naeris Bianca telefonisse.
„See ei ole naljakas, ma anun sind! Ma ostan sulle suure šokolaaditahvli, kui sa siia tuled ja mind kaitsed!“ üritasin sõbrannat ära osta šokolaadiga, sest teadsin, et see on ta nõrkus.
„Oleneb, milline šokolaad...“ hakkas ta kauplema.
„Kalevi piimašokolaad vaarikatükkidega, diil?“
„Kaks tahvlit ja ma jooksen terve tee.“
„Okei okei, saad. Kui ellu jään, siis ostan! Jookse nüüd!“ hõikasin talle ja lõpetasin kõne.
Panin telefoni köögilaua peale ja läksin kontrollisin, kas välisuks oli lukus. Oli. Seejärel kõndisin igasse tuppa ja kontrollisin aknaid, et need ikka kinni olid. Panin kardinad ka igale poole ette, et midagi näha ei oleks.
Jäin elutuppa diivanile istuma ning panin teleka tööle, et tüdrukut oodata. Hääle panin muidugi vaikseks, et jääks mulje, et olen kodust ära.
Kaua ma ei saanudki televiisorit vaadata, sest kõlas uksekell, mille peale ma võpatasin ja hetkeks paigale tardusin. Sulgesin puldist teleka ning tõusin diivanilt püsti.
Keegi koputas jõuliselt uksele. Mul polnudki kahtlust enam, see oli Dougie. Hiilisin siiski vaikselt ukse juurde ning seisatasin seal taga.
Keegi lasi kolm korda järjest uksekella. Piilusin lukuaugust ning nägin kellegi heledaid juukseid. Bianca. Avasin otsekohe ukse ning tirisin tüdruku sisse ja lukustasin ukse.
„Ta ei ole tulnud veel?“ küsis tüdruk oma saapaid jalast ära võttes.
„Ei,“ vastasin ning kontrollisin, et uks ikka lukus oli.
Liikusime tuppa ning istusime diivanile, millel enne istunud olin. Kuulsin autohäält maja eest ning hakkasin hingeldama.
„Rahu, Kate, ma ei saa aru, mida sa kardad, Dougie ei ole sarimõrvar ju või midagi. Ta on lihtsalt pahane, see läheb üle,“ lausus ta kätt mu õlale rahustuseks pannes.
„Sa ei kuulnud, kui vihane ta oli...“ vabandasin oma käitumist.
„Ja mis su plaan on, kui küsida võib?“ küsis Bianca sõrmedega vastu käetuge trummeldades.
„No, kui ta tuleb, siis vaatame aknast, kui agressiivne ta on või midagi sellist, ja siis otsustame, et kas avame talle ukse või mitte.“
„Ja kui ta on agressiivne?“ päris tüdruk mulle otsa vaadates.
„Siis.. ma ei tea,“ langetasin hetkeks pea. „Sa kakelda oskada?“
„Hell no, ma ei hakka kaklema, pealegi, ta on poiss...“
„Oota, aita siis mul plaan välja mõelda, palun,“ vaatasin taaskord paluva näoga Bianca poole. „Meil ei pruugi palju aega jäänud olla, sest ta tuleb ilmselt autoga.“
„Okei nii, kas sa tõesti arvad, et ta tuleb sulle kallale?“
„Ma olen selles rohkem kui veendunud...“
„Kate, palun, mõtle natukene realistlikumalt, Dougie ei tee sulle haiget. Sa meeldid talle, väga, ta on lihtsalt väga kuri su peale hetkel, aga see läheb üle, anna talle võimalus, okei?“
„Kas sa rääkisid vahepeal temaga?“ küsisin püsti tõustes.
„Ei, miks?“
„Sest sa oled kindlalt tema poolel..“
„Ei ole, ma olen koguaeg sinu poolel, lihtsalt.. Ma tunnen Dougiet sinust kauem ja ma tean, et tema ei ole selline, nagu Danny on. Ta on tema täielik vastand...“
„Tead, ma saan üksinda ka hakkama, aitäh,“ ütlesin ning viipasin käega ukse poole.
Bianca läks kulme kergitades esikusse, pani oma saapad jalga ja lahkus mitte midagi ütlemata. Läksin oma tuppa seejärel ja avasin arvuti. Sain natukene aega Tumblris olla, kui kõlas uksekell.
