Mul vajus suu imestusest lahti ning tundsin, kuidas süda aina kiiremini taguma hakkas. "Ma... see ei... Sa tahad öelda, et ma olen 17 ja rase?!"
„Ma ju ei tea, ega ma günekoloog ole...“
„Aga sa ütlesid ju...“
„No kas sa ei kuulanud, kui meile seda inimeseõpetuses või loodusõpetuses või kus iganes räägiti? Ilma kondoomita seksimine toob lapse kaela. Ja sul on olnud paha olla ju nädal ja isu pole ka praegu...“
Ma ohkasin raskelt ja valjult. „Sa pead mulle testi tooma.“
„Mina? Miks mina?“ küsis Dougie silmi suureks ajades.
„Mis sa arvad, et kõik vaataksid mind heakskiitvalt teel apteeki, et vaata kui noor tüdruk ja rase.“
„Ja nagu mind ei vaadataks halvakspanevalt, et noor poiss tegi kellelegi tite.“
Saatsin talle selle vastuse peale nii kurja pilgu, kui võimalik. Dougie kohkus hetkeks ning lausus seejärel:“Okei, ma toon. Aga mis firma või nagu kas sellel on vahet?“
„Too lihtsalt kaks tükki, igaks juhuks, äkki läheb esimene perse või me tahame lihtsalt uuesti proovida, et kindel olla vastuses või midagi.“
„Okei, ma tulen kohe tagasi, okei?“
„Teeme nii,“ laususin diivanile istudes. Võtsin parema käega puldi ning lülitasin teleka tööle ja jäin mingit sarja vaatama. 'Kuulsin, kuidas Dougie endale jakki peale kahmas esikust ning ketse jalga pani. Seejärel käis välisuks ning kõik jäi vaikseks, peale teleka, millest ikka veel hääled kostusid.
Vaatasin vahel kella ning iga kord, kui seier liikus, hakkas mu süda aina kiiremini lööma. Ma kartsin vastust väga.
*
„Kate!“ hõikas tuttav poisi hääl alt korruselt.
Keerasin end voodist maha ning kõndisin trepi juurde. „Üleval!“
„Kas ma tulen üles või?“ karjus Dougie vastu.
„Jaa.“
Kõndisin enda tuppa tagasi ning vaatasin ennast peeglist. Liikusin nii, et näeksin end külje pealt ja punnitasin kõhtu nii palju, kui võimalik, ettepoole, et üritada mingitki moodi ette kujutada, mis tunne oleks rase olla.
„Ossa kurat, sa oledki rase või?! Kas see kasvabki nii kiiresti või?!“ küsis Dougie imestunult.
Kuigi olukord oli hädine, hakkasin tema rumaluse peale naerma ning lasin kõhu tagasi algasendisse. „Ma tahtsin lihtsalt näha, milline ma rasedana välja näeks...“
„Sama ilus, nagu muidu,“ lausus ta mulle lähemale liikudes ning pead silitades.
„Jäta jama. Kas sa ostsid siis?“
Dougie sirutas käe minu poole ning ulatas mulle kaks pakki. „Kas ma tulen kaasa?“
„Ei, sa ei taha näha, kuidas ma mingi pulga peale pissima hakkan. Sa istu lihtsalt siin ja oota.“
Dougie noogutas mulle aeglaselt ning surus mulle suudluse otsmikule. Seejärel kõndisin ma vannituppa ja toetasin kätega kraanikausi peale ning vaatasin peeglisse. Ohkasin ja avasin ühe karbi ning tegin, nagu juhend käskis. Kordasin seda kõike teisega.
Avasin ukse ja kõndisin Dougie juurde. „Noh? Sa oled kuidagi näost ära.. Oled rase? Ei ole?“
„Kannatust, ootama peab veidike...“
„Kõik saab korda, ma toetan sind ja seda igal juhul.“
„Seda? Kas sa just kutsusin meie võib-olla tulekul olevat last just eluta olendiks, selleks?“ küsisin ärritudes.
