Välisuksele kostiss kõva koputus. Ma teadsin, kes seal oli. Heitsin viimase pilgu peeglisse, naeratasin endale ning läksin ust avama.
Ukse taga seisis Dougie, ühes käes vein, teises lilled. Kollased roosid, kui täpsem olla, sest need olid mu ema lemmikud.
Lasin poisil üleriided ära võtta ning tuppa astuda.
„Tere, minu nimi on Dougie,“ sirutas ta käe minu ema poole, kes talle viisakalt naeratas ja seda sõbralikult surus.
„Mina olen Caroline.“
Dougie ulatas mu emale lilled, mille peale naise suu ebaviisakalt lahti vajus. „Oh, need on mu lemmikud ju! Suur aitäh sulle! Ma lähen otsin neile kohe vaasi,“ sõnas ta ja sibas kööki.
Köögist astus välja minu üllatuseks Jack, kuid tema kohalolek ei tähendanud midagi, sest tema arvamus ei huvitanud mind ega lugenud siinkohal midagi. Ainus asi, mida ma soovisin, oli see, et Dougie mu emale meeldiks.
„Tere, mina olen Dougie,“ ütles poiss ja sirutas oma käe välja, kus ta veini hoidis.
„Jack,“ vastas mees külmalt, haaras pudeli ja kadus kööki.
„Ma vist ei meeldi talle,“ ohkas Dougie vaikselt.
„Talle ei meeldi keegi, isegi mina mitte. Mulle meeldid sa see-eest väga.“
„Kui väga?“ kiskus ta nägu naerule.
„Väga-väga,“ võtsin Dougiel käest kinni ja astusin kööki.
Laud oli väga peenelt kaetud. Selle keskel olid küünlad, mis põlesid ja laud oli igasuguseid hõrgutisi täis. Kas mu ema oli tõesti üle pika aja köögis vaeva näinud?
„Istume siis lauda,“ sõnas Caroline ja asetas lauale viimase kausi, milles olid sees auravad kartulid.
Kõik istusime lauda, nagu palutud. Ema istus ühele poole neljast lauda Jacki kõrvale, mina teisele poole neile vastu koos Dougiega.
„Ega te söögipalvet ei loe?“ sosistas Dougie vaevukuuldavalt.
„Ei loe,“ hakkasin naerma.
Kõik hakkasid tõstma igast kausikesest ja anumast midagi enda taldrikusse. Kui lõpuks olid kõigil portsud ees, mõtlesin sellest juttu teha.
„Emps kuule.“
„Jah?“ küsis naine hapukapsast suhu pannes.
„Ma tahaksin sulle millestki rääkida.“
„Me kuulame,“ sõnas minu üllatuseks Jack ja asetas oma käe ümber mu ema õla. Mul oli tunne, et ma tahaks oksendada, sest see vaatepilt ei olnud ilus, isegi mitte armas. See mees tekitas mulle külmavärinaid.
„See, et...“ vaatasin Dougie poole, otsides abi.
„Lugu on nii, et mina ja Kate saame lapse.“
„Kuidas palun?“ küsis mu ema suutäit alla neelates.
„Mina ja Dougie saame lapse.“
„Issand jumal,“ ütles ema, võttis laualt Dougie toodud veinipudeli ja kõndis üles korrusele, kus asus tema magamistuba. See tähendas seda, et me jäime sinna kolmekesi istuma.
Jack põrnitses meid kurjalt altkulmu pilgul. „Kate, sa oled laps ju veel ja saad ise ka lapse.. Kuidas sa nii hooletu olid?“
„Ma ei ole hooletu, lapsed sünnivad armastusest,“ vaidlesin vastu. Dougie asetas käe mu reiele ja ma tundsin, kuidas see mind natukenegi maha rahustas.
