Ärkasin selle peale, et keegi lõi mulle millegagi vastu pead. Avasin segaduses olles silmad, haigutasin valjult ning tõusin istukile, et teada saada, mis mulle vastu pead oli läinud.
Bianca lamas voodis nagu meritäht, käed ja jalad välja sirutatud. No enam polnud kahtlustki, mis mulle vastu pead oli läinud – tüdruku käsi! Otsustasin võtta telefoni ning salaja temast pilti teha, sest ta sarnanes „Käsnakalle Kantpüksist“ selle meritähe Patrickuga.
Kui pilt tehtud, otsustasin talle naljatlevalt kätte maksta, seega haarasin oma padja ning viskasin sellega talle täpselt vastu pead. Tüdruk ehmatas ennast ärkvele.
„Mida sa teeeeed?“ venitas ta uniselt ning hõõrus oma silma. „Oma sõpru ei lööda ju.“
„Ma peaks sulle sama ütlema,“ vastasin naerdes. „Ise lõid mulle käega vastu nägu, kui ma magasin.“
„Ei löönud!“ lausus tüdruk kätt minu visatud padja järele suunates ning selle minu poole teele saates.
„Lõid küll!“ hõikasin patja kinni püüdes ning seda talle tagasi visates.
Pidasime tubli veerand tundi vaidlust, kas ta lõi mulle käega vastu nägu, või ei, ja loopisime teineteise suunas patju.
„Kuule, ma olen näljane, sul süüa on, jah?“ küsis Bianca lõpuks minu toast väljudes.
Läksin talle kohe järgi ning me võtsime suuna köögi poole. Nii hea ja mugav oli kodus olla, kui ema ei olnud. Ei pidanud mingil täpsel kellal ärkama, ei pidanud sööma seda, mida ta käskis, ei pidanud koristama ja mida kõike muud veel. See oli peaaegu, et tõeline paradiis.
Olin jõudnud juba unistama hakata oma majast, kui keegi mu silme ees nipsutama hakkas. „Halloo, Maa kutsub Kate'i!“
Hakkasin selle peale valjult naerma ning näitasin tüdrukule keelt. „Mida sa süüa tahad?“ küsisin külmkappi avades. „Meil on mune, mida saab vastavalt soovile praadida või keeta, ja siis saab võileiba teha...“
„Ma eelistaks võileibu,“ vastas Bianca haigutades „ma kardan, et sa tapad mu munadega ära.“
„Mismoodi see küll võimalik oleks?“ pärisin veidi pettunult.
„Sa oled päris sitt kokk, võimalusi on palju, kuidas toiduga mürgitada oma sõpru.“
Raputasin selle peale naerdes pead ning võtsin külmkapist välja tomati, kurgi, või ja juustu. Seejärel liikusin kapi poole, kust võtsin välja saia ja leiva. Panin need kõik lauale ning vaatasin sõbrannale otsa.
„Kohvi või teed?“
„Mmm, sul mahla on?“ küsis tüdruk iseseisvalt külmkapi poole liikudes.
Tõttöelda mulle meeldisid inimesed, kes tundsid end minu juures koduselt. Muidu ma peaksin kõike neile ise pakkuma, aga kuna nad tunnevad end, nagu kodus, siis saavad nad võtta kõike ise, ilma, et mina neile koguaeg kõike pakkuma peaksin.
„Leidsin, õuna,“ ütles Bianca külmkapiust sulgedes ning teise käega mahlapakki käes hoides.
„Ma ei viitsi endale ka üksinda kohvi teha siis, vala mulle ka,“ laususin teist klaasi söögilauale asetades.
Istusime seejärel laua äärde ning asusime endale võileibu tegema. Kuna ma ei viitsinud hiljem nõusid pesta, siis ma ei pannud taldrikuid lauale ja me sõime oma võileibu käest.
„Mida sa eilsest õhtust mäletad?“ küsis järsku Bianca. Ma ei olnud midagi sellist oodanud ning mulle läks seepärast mahla kurku ja ma hakkasin köhima.
„Noo.. Mida ma mäletama peaksin?“ küsisin vastu.
Mulle oli meenunud see, kuidas olin Biancale öelnud, et loodan, et ta kogeb midagi samasugust, nagu mina olen. Kartsin, et ta tahab sellest rääkida. Ma ei olnud eile liiga palju ka joonud, et seda vabanduseks tuua.
„Sa oled Dougiega koos, mäletad seda ikka?“ kortsutad tüdruk kulmu ning võttis oma juustuvõileivast päris suure ampsu ning hakkas seda kiusavalt matsutades mäluma.
Pööritasin tema matsutamise peale silmi, ning tüdruk lõpetas selle, kuid jäi mulle vastust ootavalt otsa vaatama. „Ma.. eee.. natuke nagu mäletan jah... Kas me oleme temaga nagu päriselt koos?“
„Mismõttes päriselt?“ rüüpas tüdruk mahla.
„No nagu päriselt päriselt?“ ei suutnud ma end seletada.
„Nojah, mulle ütlesid sa küll magamistoas, et olete koos...“
„Magamistoas?“ läksin ähmi täis. Kas ma olin ikkagi nii palju joonud, et olin seda Dougiega teinud?
„Jaa, kui ma Tomiga suudlesin, sa ei mäleta?“
„Sa suudlesid Tomiga?!“
„Jaah, tobuke, ära joo järgmine kord nii palju,“ pomises ta naerdes ning viibutas minu ees manitsevalt näppu, mille peale mõlemad naerma hakkasime.
Edaspidi sõime oma hommikusööki vaikuses. Minu mõtted olid Dougiel. Ei tea, kas tema mäletas seda kõike, mis toimunud oli? Kas ta mäletas seda, et me olime koos, või ta oli ka siiski joonud?
Kui olime lõpuks söömise lõpetanud, viisime tüdrukuga asjad kraanikaussi, et ma saaksin need vähesed asjad ära pesta. Bianca pani samal ajal võileivamaterjali külmappi tagasi ning läks üles. Mõtlesin, et ta läks riietuma või pesema, aga ei, ta tuli telefoniga tagasi.
Tüdruk istus minule kõige lähemal asuvale köögitoolile ning textis kellegagi päris kiirelt ja naeratas vahel. Minus tärkas uudishimu.
„Kes see on?“ küsisin kulme kergitades ning seejärel pilgu nõudele tagasi pöörates.
„Eeee.. Tom,“ venitas Bianca.
„Mis ta räägib? Kuhu nad kadusid eile?“
„Ta ütleb, et Dougie oli eile su peale suht pahane ja ta sõidutas end ja Tomi tagasi peole.“
„Nii, ja edasi?“ pärisin švammiga nuga puhtaks küürides, mis oli võiga koos.
„Mismõttes edasi?“
„No, mida nad peol tegid ja mis kell ära tulid ja nii,“ seletasin sõbrannale.
„Kohe küsin, oota.“
Möödus paar minutit. Mina sain nõud pestud ja ära kuivatatud ning istusin maha Bianca kõrvale istuma.
„Noh?“ küsisin kannatamatult.
„Ahjaa, nii,“ ütles tüdruk ning mulle tundus, nagu ta oleks ära unustanud, sest ta keris vestlust päris pikalt ülespoole tagasi. „Ta ütles, et nad tulid mingi kella viie paiku hommikul ära ja-“
Tüdruku juttu katkestas telefonihelin. Piilusin ekraani poole, kus ilutses nimi „Dougie“.
„Ma võtan vastu,“ sõnas Bianca ebalevalt ning vajutas rohelist nuppu ja tõstis telefoni kõrva juurde.
„Jaa, Dougie. Eeee, oota korraks,“ ütles tüdruk telefoni endast eemale suunates ning vaikselt nõksatas peaga minu poole. Ma sain temast aru. Ta tahtis mulle öelda, et poiss tahab minuga rääkida. Noogutasin talle vaid vastuseks.
„Noh?“ küsisin ja kortsutasin kulmu.
„Hei, Kate. Kuule, ma pean sulle midagi üles tunnistama.“
„Ma olen üks suur kõrv. Võinoh muidu olen inimene, aga see on väljend,“ otsustasin oma sõnu selgitada, et mitte imelikuna tunda.
„No, seda ei ole lihtne öelda ja tea, et ma ei ole selle üle väga uhke ja mul on siiralt väga kahju...“
Ma tundsin, kuidas ma juba muretsema hakkasin. Mis juhtunud oli? Mis toimus?
„No räägi juba,“ laususin kärsitult ning heitsin pilgu Bianca poole, kes ikka veel toolil istus ning mulle arusaamatult kulmu kortsutades otsa vaatas.
