Minu olematu armulugu/Skinny Love

#44: Ära vea meid, mind alt

Okei, alustuseks ma kartsin üldse, et midagi ei tule välja. Siis ma ei suutnud uues Photobucketis slideshow'd teha, tuli jälle vana juurde tagasi minna (keegi aidata oskab, btw?). Anyways, lõppkokkuvõttes oli kõik hea :)

See on minu esimene jõulukingitus teile :) Hilja, ma tean, aga mul on niigi kiire olnud viimasel ajal :/ Vähemalt saate seda jõulupühade ajal nautida :)

Nii, mis ma veel oskan öelda. Cassie öeldu on tõsi, ta tõepoolest ütles seda, 9. klassi lõpus küll :P Ade'iga juhtum oli ka päriselt olemas, kusjuures väidetavalt Jason ei teadnud sellest midagi? Maffia kohta ei oska öelda :D

Hakkasin uurima plaani ning vaatasin selle osa numbrit. OMC-l oli 55 osa, ma ei tea, kui palju sellel tuleb, aga tuleb kahjuks öelda, et ikka suurem osa on selja taga. Jäänud on veel .. um, mõned sellised tähtsamad asjad? Aga mina, nagu mulle meeldib ikka palju kirjutada, raudselt teen neile mitu osa. Ning teie rõõmustamiseks võin seda öelda, et sealt on paar osa valmis ka, nii et need tulevad kiiremini (avaldada ma neid küll kohe järsest ei taha, sest tõsi on, et siis inimesed ei viitsi hinnata). Lugejaid nagu megalt, aga hindab neist vaevalt pool :S

Nii. Jasonile taaskord isiklik teadaanne. Roosa ja kõrvad. See jääb mind nüüd igavesti kummitama :D Aga tänks, see oli väga hea jõulukink. Poleks kunagi arvanud seda, ent pidžaamapeole huumoriga lähenemine on alati hea :) Sobis sulle hästi, võib korrata seda mingi hetk :P

Igastahes. Soovin teile häid jõule ja muidu pühi :) Ning loodan, et teil ikka hästi läheks. Teil ootan ikka hindeid ja kommentaare ;)

Armastan teid ka.

***

Melbourne'i reisi lõpp oli imelik, aga samas nautisin ma seda täiega. Algas sellega, kuidas me hommikul kogemata Jasoni tuppa helistasime. Hei! Nemad alustasid, eks. Me rahulikult korjasime asju, kui lambist kuulsime Dougi häält kõlarist. Tema tüüpilist mula.

Ning kui see äkki vait jäi, helistasime tagasi. Võin kihla vedada, et Jason pidas mind nüüd reaalseks stalkeriks. Aga suva sellega - peaasi, et lõbus oleks.

Hommik jätkus sellega, kuidas ma tänu üleeelmisele õhtule hakkasin 'Barbie Girl'i vaikselt laulma, kuni trepist alla tulin ning hetke pärast nägin, et Jake tuleb teiselt poolt alla.

P-i-i-n-l-i-k. Põrgusse sellega.

Poiss naeratas mulle, soovis head hommikut, kuid ei öelnud midagi. Ma ei teinud katset vestlust alustada ka.

Laeva peal ajas Cassie mu naerma, jutustades mulle tema nägemusest ideaalsest hommikust mulle: " Koputus uksele. Jason: „No mida?! Jälle jätsite kaardi kajutisse? Olgu-olgu, juba tulen!“

Ukse taga aga ei ole kaugeltki Zack, Dean ega Ian. Seal seisab hoopis Caroline, nägu naerul.

„Hei!“ ütleb ta, „No mida? Sa pidid nüüd voodist minu pärast välja tulema?“ Ta astub kajutisse, sulgedes enda järel ukse. Jason ei suuda end koguda. Mida kuradit Caro siin teeb? mõtleb ta. Caro aga astub talle sammu lähemale. „Nonoh, mis sa vaatad? Me lähme nüüd voodisse tagasi!“ ütleb ta… Meie hoiame kutid eemal,"

"OMG, Cas, sa oled segane," laususin talle, ise naerdes tõenäoliselt üle kogu laeva. Teadsin, et lähemad seltskonnad vaatavad mind nagu segast, aga ma ei suutnud midagi teha.

Rahunemiseks vaatasin aknast välja. Paistis päike ning vesi lainetas mõnusalt. Ja ma teadsin, et kui me jõuame Orbostisse, siis ootab meid suurepärane esinemine ja kõik läheb üleüldse hästi.

***

Vaid hetkeks mõtlesin ma, kui tore oleks, kui ta nüüd äkki tuleks ja oma käed mulle ümber paneks.