"Me peaks tihedamini väljas käima. Viimane aasta põhikoolis on niiiiiii igav,"
"Pigem on ta niiiiiiiii vastik," tegi Cassie minu "nii"-d järele.
Saatsin talle pilgu, kuid ta ignoreeris seda.
"Me ju saame kõik sisse, kas pole?" sõnas äkki Micha mõtlikult.
"Muidugi," vastasin ma. Loomulikult ei saanud ma siis selles kindel olla, kuid ma teadsin, et kui ma usun sellesse piisavalt (ja teen katsed edukalt), siis ma saan sisse.
"Mulle meeldib su optimist," noogutas Cassie.
"Ma eelistaks antud juhul realismi, aga .. me oleme piisavalt head, et sisse saada,"
Me lobisesime veel tühjast-tähjast vaatamata sellele, et toit oli söödud. Meid ei huvitanud kunagi, et me passime endiselt kohvikus, kui ettekandjad meile poolvihaseid pilke saadavad, sest me naerame kõvasti ega telli midagi juurde.
"Ah .. ja kus siis minu üleloomulik olend on?" õhkasin ma äkitselt, võttes lonksu jahutavast jäätisekokteilist. Kui piinlik.
Tüdrukud muigasid ja Chan vaatas kõrvale. Seejärel muigas ta veel rohkem.
"Noh, kuidas nüüd öelda .. kui sa vaataksid praegu paremale, näeksid sa teda seal," ütles ta mulle lähemale naaldudes.
Kergitasin kulmu, vaatasin sinna, kuhu Chan vaatas ja...
"Oh crap! Ma ei öelnud ju seda nii kõvasti, eks?" pärisin hirmunult, kui nägin paari meetri kaugusel kassas seisvat Jasonit.
"Loodame seda sinu pärast,"
"Sama siin,"
Me pöörasime taaskord pilgud kassa poole, just parajal hetkel, et Jason meile tervituseks noogutaks. Tegime sama.
"Paistab, et keegi ei suuda sinust eemale hoida. Isegi puhkepäeval," naeratas Micha.
Vaatasin talle korra otsa. "Ma küll ei usu kokkusattumustesse, aga see ei saa muud olla,"
"See oleks nüüd küll huvitav, kui see poleks kokkusattumus. Mis sa arvad, kas ta pani sulle kuskile mingi GPS-seadme külge?"
"Haha, väga naljakas,"
Möödus viis minutit, kui me nägime ettekandjat Jasoni laua juurde minemas, et talle arve viia.
"Tõepoolest? 5 minutit? Kas ta viskas selle endale kõik lihtsalt sisse?" kergitas Micha kulmu.
"Carole meeldiks pigem üleloomuliku olendi mõte," 'parandas' teda Cassie.
"Kas see, et ta on nagu vampiir, et teeb kõike liiga kiiresti?" küsis Micha, kuigi ta vihkas "Videviku"-teemat.
"Ei," raputas Cassie pead. "See, et ta on libahunt, kes sööb väga palju ja kiiresti."
"Äkki tahad sa veel öelda, et ettekandja kirjutas ta taldriku peale 'Pontu'?" see oli mõeldud sarkasmina, kuna nad tegid mu kulul nalja (kuigi sõbrannalikult, mitte solvanguna), aga me hakkasime selle koha peale hoopis naerma.
"Sorry, ei saanud naljast aru," sõnas Micha.
"Vahet pole, me peaks sulle ju kogu raamatu siis rääkima," vastas Cassie.
"Aga kui sa juba tahad," alustas Chan, jälgides samal ajal Micha nägu.
"Ei! Mitte mingil juhul," karjatas ta, nii et pool kohvikut vaatas meie poole.
"Okei, aitab 'Videvikust'," laususin ma kõikide lepituseks.
"Täpselt, me nüüd kõik ilusti tõuseme püsti, meie kolmekesi liigume peatusse ja sina-" Chan osutas näpuga minu peale, "-lähed temaga rääkima,"
YOU ARE READING
Minu olematu armulugu/Skinny Love
Non-FictionMinu olematu armulugu: Caroline Forbz oli alati teistsugune. Mitte et ta oleks keegi üleloomulik või nii (mis küll ei takistanud tal sellest unistada), aga tal oli teistsugune mõtlemine. Võimalik, et just selle pärast sattus ta kiusamise ohvriks eel...