Minu olematu armulugu/Skinny Love

#34: Valu muudab inimesi

Nii, järjekordne osa siis .. minu jaoks väga segane ja samas väga armas millegipärast, mulle meeldis see kohutavalt.

Seekord mul pole isegi peaaegu üldse midagi öelda .. järgmises osas kohtute taas Jasoniga. Ja siis peale seda lepivad nad ära :) Ning rohkem selliseid tülisid enam ei tule :)

Loodan, et teile meeldib see?

Ma ei tea, kui palju see lugu siia kõrvale just sobib (vähemalt video mitte eriti). Ppidi küll teine minema alguses, aga ma tahtsin lõpuks ikkagi seda.

Suured tänud nendele, kes viitsisid hinnata MNLS osasid (te ei kujuta ettegi, kui palju see mulle tähendab). Saate seal oma (lisa)pühenduse :)

Ja, ma arvan, et võite lugema hakata :)

***

Okei, see ON häiriv. Pidin ma Michaga tulema üldse siia? Ugh...

Tähendab, asi oli selles, et Michal oli vaja raamat tagastada. Ja ma läksin temaga niisama heast peast kaasa, kuna söögivahetunnis pole sul ngn midagi paremat teha.

Ja - tänud, saatusele .. või Universumile .. või kellele iganes - olid seal ka Jason koos Iani ja Joshiga.

Ma seisin Micha kõrval, kuni ta raamatut ära andis, kuid peale seda me .. ma ei tea, kuidagi lihtsalt jäime sinna.

Ja ükskõik kuhu ma liikusin, oli Jason mul pmst sabas: läksin ühe raamaturiiuli juurde, tema on kõrval, seisin Joshi selja taga, et vaadata, mida ta loeb, jälle oli Jasonil vaja seal olla!

See kõlas juba paranoiliselt .. aga ta tõepoolest tegi seda.

Jäta mind rahule, J, ma olen su peale endiselt pahane.

Oojaa, ma olin ta peale pahane. Sellepärast jätkasin oma tee-ta-armukadedaks-tehnikat.

No olgu, kunagi ei saa kindel olla, et ta tegelikult ka on armukade .. kui ma isegi ei meeldi talle .. vist. Mis sest et kogu ta käitumine tõestab vastupidist. Uh-oh.

 

Pmst .. ma endiselt proovisin rääkida Jake'iga, kuid .. noh, ütleme nii, et tundus, et see tõepoolest oli mingi mäng, mis ta eelmisel päeval tegi. Või siis ma jälle mõtlesin üle.

Aga ei sellel päeval ega ka järgnevatel - no olgu peale, ütlen ära, et me ei rääkinud temaga kuni meie klassi lõpureisini ehk .. mõned kuud - meie teed enam ei ristunud.

Ma nägin küll, et ta vahel vaatas mind .. me lihtsalt seisime teineteisel pool koridori ja põrnitsesime üksteist, kuid ei midagi muud.

Järsku hakkasin ma mõtlema, et äkki Jake tõepoolest polegi midagi muud kui mängur koorekihist, kes ei tee muud kui paneb pidusid pmst iga päev? Ja mitte ainult pidusid...

Iu. See oli rõve.

Ent ma pidin kogu aeg teesklema, et kõik on korras. Et miski pole juhtunud, mis iganes .. kannatas mu sisemus.

Ühesõnaga, päeva lõpuks olin ma õnnelik, et ma saan viimaks ära joosta. Muidu ma oleksin mere äärde läinud, nagu eelnevad kaks päeva, kuid täna pidi Jason minema koju oma bussiga - kusiganes ta siis kaks eelnevat päeva kolas - ning ma ei tahtnud temaga liituda. Nii et seekord otsustasin liituda metsaga.