Minu olematu armulugu/Skinny Love

#8: Meie vahel on keemiat .. ja konn

Hoiatan ette ära, et mulle see osa eriti ei meeldi, aga tegin, mis sain. Loodan, et teile meeldib. Ning seda ka, et vabandust, et osad on nii katkendlikud - kirjutan neid mälestuste järgi ning ei mäleta kõike, mingeid x-asju ka ei taha lisada, muidu rikuvad "Открой моё сердце" ja selle tulevased osad ära.

***

"Nagu mis mõttes? Teie lähete sinna ja vähe sellest, et ma pean ilma pinginaabrita olema, ei ole mul silmade puhkuseks ka kedagi." Ristasin käed ja prunditasin huuli.

"Mnjaa. Tuleb ära kannatada. Ainult kaks tundi," Chantal proovis mind endiselt veenda, et see, et tema, Jason, Jeremy ja Phil lähevad järgmisel esmaspäeval keemialaborisse paariks tunniks, on täiesti talutav.

Iseenesest oli ju see täiesti okei. Täiesti normaalsele inimesele tõesti. Mina ei olnud normaalne. Ma pidin nägema Jasonit nii tihti kui võimalik ning kui ta mult "ära röövitakse", olen ma pehmelt öeldes ärritunud.

Urisesin vaikselt omaette ja jätkasin ülesannete tegemist. Vaatamata sellele, et oli juba juuni, oli väljas endiselt soe ning päike pimestas kõiki klassis.

Vari langes me lauale, see sundis meid silmi tõstma.

"Serioux, te lähete järgmine nädal sinna laborisse, eks ole. Ma mõtlesin, et äkki Forbz tuleks ka teiega kaasa. Muidu sul hakkab igav või midagi, sa oled ainuke tüdruk seal ju. Mis sa arvad, Forbz?"

"Ma arvan, et see oleks väga tore,"

"Siis me oleme kokku leppinud," ja ta läks teiste töid vaatama.

"Nüüd ütle mulle, palun, kas ta kuulis seda kõike?" küsisin ma enne, kui Chan üldse reageeridagi jõudis.

"Irw .. ma ei usu. See oli siiski tema idee,"

"Mida iganes. Mulle meeldib see idee,"

"Kellele see ei meeldiks?"

***

"Tal oli lihtsalt nii äge nägu peas, ma ei saa,"

"Shh, ära unusta, et nad on otse meie taga, ning sa ei oleks just kõige õnnelikum, kui nad teada saaks,"

* Kui prohvetlik oli Chantal siis olnud. *

Me kõndisime ees, poisid otse meie järel.

"Nagu meie turvamehed," sosistasin Chatalile ja me naersime taas - poisid meie taga võisid meid õigustatult juba segasteks pidada.

Ega nad vist väga mööda ei panekski.

 

***

Laboris oli äge. Me jagunesime kohe paarideks - või kolmeseks grupiks, sest Jason ei tahtnud ilmselgelt üksi olla.

Me küll ei rääkinud temaga seal teab kui palju, kuid naljakas oli, kuidas ta "kogemata" minu kõrval oli. Kas siis, kui me tõmbekappi reaktiivid asetasime, või kui ma toetasin end lauale, kuulates juhendajat, ja ta niisama möödaminnes sealsamas seisis, minust kõigest 20 cm kaugusel.