Minu olematu armulugu/Skinny Love

#46: Lähemal, kui sa arvatagi võid

Teate, mis ma just avastasin? Et see tantsuasi on viinud kogu selle jutu kus seda ja teist päriselus. See ei meeldi mulle kohe mitte üks raas! Ma tahan selle säilitada nii tõetruu kui võimalik, niigi tuleb päris palju ära muuta, ja nüüd palun sulle - muudame selle millekski, mis oleks võinud olla. Saladus mõjutab mind veits liiga palju.

AGA. Niipea, kui see tantsudilemma läbi saab (loodan, et saan selle järgmises osas kokku võtta), siis jääb veel paar momenti ning need on küll suht päriselust .. või siis mitte päris. Aga vähemalt rohkem tõde, kui see siin, mida pole üldse olemas olnud .. või siiski. See, kus Caro Jasoni juukseid puudutab ning see lause, kus Jason ei taha Carole midagi "halba" teha, juhtusid mul just 1. jaanuari .. öösel :P Mitte küll Jasoniga, aga kellegi väga toredaga ;) Ning nagu me kõik teame, et Carol pole midagi vastu selle "halva" vastu, siis ega mul ka pole .. okei, läksin liiga isiklikuks ära. Vabandust :P

Aga igastahes. Te ei kujuta ette, kui raske oli seda tantsuvideot otsida. Mul olid kindlad asjad peas, mis seal olemas pidid olema, kuid ma ei leidnud midagi sobivat. Arvestades veel juurde, et ma tahan ÄKAMi ka postitada praegu. See peaks olema kõige lähemal, mis see olla võiks. Alustage vaatamist 2:09 ning kuskil 4:47 on lõpp. Ma ei tea, kuidas selle kahtlase liigutusega põrandal on .. võime ju oletada, et nad tegid seda, kuigi see oleks suht awkward. Okei, teie otsustada ;) Ning seda ka, et kujutage sinna taustaks lugu "Dirty Dancer", ma panen selle niisama järgmise osa juurde :)

Muidu seda, et ega mul vist siia mainida ei ole. Kui tahate mu megahuvitavast uusaastaööst kuulda, siis peate lugema ÄKAMit (mitte seda osa, mis peaks kohe-kohe ilmuma, aga ma mainin siin ka, kui see tuleb) ning selle autori märget ;) Uskuge mind, see oli parim aastavahetus seniajani ning ma hullult igatsen kogu seda .. asja seal. Tore oli. Armas oli. Ja see ei olnud see, mida te tõenäoliselt mõtlete :P Ühesõnaga, veidi kannatust ;)

Tänaksin veel kõiki neid, kes OMC-d vahepeal lugenud ja hinnanud on, ning selle jutu ingliskeelset versiooni hinnanud. Armastan teid :)

Ning see on mu tänu teile:

*** 

Nad kõik vaatasid meid, kuid ma ei kartnud. Ma tundsin hämmastavat rahu. Selles suhtes, et esinemised suure vaatajaskonna ees tekitasid minus alati paanikat, aga kummaliselt olin ma seekord rahulik. Ma teadsin, et ma oskan seda ja me saame hakkama.

Mu silmad püüdsid kinni publikus seas istuva Analeigh ning ma proovisin parimat, et mitte näidata, kui rahulolev ma olukorraga olen. Et mina sain Jasoni ja mitte tema. Aga siiski, ta oli leidnud endale kuti, ning minust oli rumal kogu aeg armukadetseda. See ei vii sind kuskile. Kuid mulle lihtsalt käis närvidele tema liigne "sõbralikkus".

Ent see polnud tähtis, vähemalt mitte siis. Tähtis oli vaid tants.

Kõik läks plaanipäraselt. Kõikenergilised liigutused, mis mõnusalt lihased surisema panid, kõik ägedad kombinatsioonid, mis me spetsiaalselt selleks vapustavaks hetkeks ära olime õppinud - see kõik oli täpselt paigas, just nii nagu pidi, ning kõik läks enamgi kui parimalt.

Vaid korraks tundsin, kuidas Jason võpatas.

Ta silmad ekslesid saalis, kuid mul polnud võimalust uurida, mis viga. Pealegi suutis ta ennast piisavalt kontrollida, et mitte midagi sassi ajada. Jason siiski. Ja midagi andsin endast parima.

Ning siis äkki tardusid kõik ülejäänud paigale. Ainult mina ja Jason liikusime edasi.

Mida helli toimub? Kas midagi muudeti? Miks ma sellest midagi ei tea?!

"Miks nad kõik seisma jäid?" pärisin Jasonilt sosinal sobival momendil. Nimelt kui ta mu kõverdatud jalga vastu enda puusa surus ning mu käed olid ta kaela ümber, surudes end talle lähemale.