Minu olematu armulugu/Skinny Love

#7: Ta ütles mida?

Palun vabandust, et pole nii ammu kirjutanud :( Kirjutajateblokk sakib täiega ning lisaks 11. klass Reaalis .. ohjah. Õnneks hakkan uurimistööga ühele poole saama, nii et on lootust, et osade vahele ei tule enam nii suuri vahesid :)

Aitäh kõigile, kes endiselt fännideks jäid ja pidevalt huvi tundsid, millal uus osa ilmub. See annab innustust, et isegi kui mu jutud pole tuhandete vaadetega, on nad endiselt huviorbiidis :)

***

"I love the way you are

It's who I am

Don't have to try hard

We always say

Say it like it is

And the truth

Is that I really mi-I-iss"

"Caroline," pomises Chan tüdinult mu kõrvalt.

"Oh .. sorry," vastasin täiesti siiralt, kuna unustasin ära, et olen koolis. Uppudes muusikasse, hell yeah.

 

Ning siis sealt tuli tema.

"Sa võid mulle tänulik olla," naeratas Chan. "Tema ei peaks seda kuulma, mis?"

 

"Hehe," irvitasin talle vastu. "Ta kuulis juba kord, et on mu üleloomulik olend, see poleks enam nii hull."

"Tšš,"

 

Pööritasin silmi ja pöörasin silmad tagasi raamatusse. Kerge vari langes mu peale, sundides silmi kergitama.

Ohsa.. Võtsin koti eest ja ta võttis mu kõrval istet.

 

Mulle kohe täiega meeldib, et meil on üks pink per klass.

"Aitäh," ütles ta siis äkki.

 

Tegelt? Sa hämmastad mind."Palun," laususin vaikselt, lai naeratus üle näo. Teadsin, et ka Chantal muigab mu kõrval.

Ning "aitäh"? See on veel küsimärgi all, kes keda tänama peab, if you know what I mean ;)

***

"A freak of nature

Stuck in reality

I don't fit the picture

I'm not what you want me to be

Sorry

Under the radar

Out of the system

Caught in the spotlight

That's my existence

You want me to change but all I feel is

Strange

Strange"

Seekord laulsin vaiksemalt, kuna mu lauluhääl polnud just kõige parem, ning pealegi, iga hetk võis keegi klassi sisse astuda. Parajasti oli söögivahetud.

Uks kompsatas, andes märku kellegi sissetulekust. Ei vaevunud kontrollima, vaid jäin kohe vait.