Minu olematu armulugu/Skinny Love

#23: aeglane hullumine

Nagu lubatud - kiiresti uus osa. Ausalt öeldes meeldib see mulle väga, kuigi on minu arust ka väga-väga segane (küsige, kui kuskil mu mõtetest aru ei saa). Näiteks need esimesed kaks .. osakest kaldkirjas (mis on eraldatud tärnidega) on kirjutatud 9. klassi lõpus ning siis oli kõik teistmoodi, nii et need võivad olla veits liiga "masendunud tiineka" moodi. Aga ma tahtsin selle säilitada nii, nagu oli.

Üldse, kogu see osa on väga masendav. Ütleksin, et "emotsemine", aga see oleks vale, sest "emo" ei ole üldsegi lühend "emotsionaalselt". Aga see ei lähe siia alla.

Üldiselt. See on pikem kui tund (?) aega tagasi postitatud "osakene", kuid mitte nii pikk kui tavaliselt (ma oletan?). Miks ma neid üheks osaks ei pannud, on piltide pärast. Pmst, kui WattPad lubaks, paneks ma üldse pmst iga lõigu juurde oma pildi, aga ma ei viitsi nende mitmepildiasjadega jamada.

Ühesõnaga, loodan, et meeldib, ning ootan tagasisidet (nii hinnete kui kommentaaride näol) :)

***

Et siis nagu ongi kõik? 9. klass lõppes ja .. tõenäoliselt ka minu lootused olla kunagi Jasoniga. Jajah, tema oleks praegu kindlasti öelnud: "Never say never." Aga paistab, et praegusel juhul võib seda siiski öelda. Et noh, me ju leppisime kokku, aga paistab, et tal on täiesti pohhui nii minust kui ka minu tunnetest. Vastasel juhul oleks ta ammu huvi tundnud. Nii et jätame tema laused üldse jutust välja.

Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas tal saab nii suva olla, kui ta teab, et meeldib mulle. Kuidas üldse saab kellelgi suva olla, kui ta teab, et meeldib kellelegi?

Ma kirjutasin talle ise, nii et ta ei oleks sunnitud tegema midagi sellist, mis tekitas temas sama suurt hirmu kui surm; ütlesin, et see on tähtis, et me räägiksime.

Lihtalt .. ma ei tea, mis ma veel peaks tegema. Ma olen juba nii palju teinud...

Ma tunnen, et mu elu puruneb kildudeks. Need killud on nagu meie klass - osa läheb teise paralleeli, osa üldse teise kooli... Kõik lähevad oma suunda ja koos nendega ka tükike mind. Mõelge nüüd, kui palju tükke neid on - tervelt 35! Igaühega isesuurune tükk muidugi ning et kõik mu sõbrannad jäävad minuga, siis suuremad tükid jäävad alles. Ning ka nende klassikaaslaste omad, kellega ma ikka samasse klassi jään. Nii et lõppkokkuvõttes pole kadu nii suur.

Kui ainult .. mu sõbrannad omavad suurt rolli mu südames ja hinges, kuid kahjuks pean ma tõdema seda, et Jason on neist tähtsam. Ning see ei ole põrmugi tähtis, et ta pole minu jaoks teinud pooltki, mida mu kallikesed on - ta on endiselt siin, seal: minu hinges ja mu südames. Ning ta omab seal kõige suuremat tükki. Palju suuremat, kui ta tegelikult väärikski. Kuid see on muutumatu.

***

Paari tunni pärast

Ripsmetušist mustaks värvunud pisarad roomavad alla mööda kunagi elurõõmsaid põski. Märjad huuled avanevad taas, et sosistada sinu nimi ja lisada: "Ma armastan sind," Kuid sa ei kuule, sest sind lihtsalt pole siin. Mul ei ole õrna aimugi, kus, ning sinul pole õrna aimugi, kui väga ma sind vajan. Isegi kui oleks, jätaksid sa mu üksi. Sest sul on pohhui.

Tõenäoliselt oled sa kodus. Hoidmas "seda suurt saladust" vaid endale, samas kui minu oma teavad nii paljud. Ma olen oodanud sind üle aasta. Ma olen olnud tugev, kannatanud palju, kuid tunnen, et nüüd ma murdun. Nüüd, just lõpus. Ma tean, et see nii loll minust. Oodata nii kaua ja lõpuks murduda. Ma tean, et olen haletsusväärne. Kuid ma olen ka naiivne, sest ma arvasin, et sa hoolid.

Ma ei tea, miks sa üldse jätsid/jätad mulje, et hooli(si)d. Mis sul viga on?

***

Ma liikusin majas ringi nagu vaim. Õnneks olin üksi - oli üks neist vähestest kordadest, kui vanemad ja vend olid läinud tantsuvõistlusele ning ma sain olla üksi.

Tegelikult mulle ju meeldis üksi olla. Sest kui sa oled masenduses/depressioonis ning kedagi pole kõrval, ei pea sa kellelegi midagi seletama. Ma tõepoolest vihkasin, kui keegi (loe: minu ema) nõudis, et ma räägiksin kõigest, mis mu elus toimus. Eriti, kui ma tahtsin midagi hoida iseendale. Sest igaühel on midagi, mida saad hoida vaid iseendale, kas pole nii?

Ning samal ajal, kuskil sügaval hingesopis teadsin, et keegi võiks mu kõrval olla. Mitte rääkimiseks, ei - selleks mul polnud lihtsalt jõudu .. ega ka tahtmist -, ma vajasin kedagi, kes oleks mulle toeks. Et ma ei tunneks end üksikult, olles tegelikult üksi. Kui kellelgi on sarnane olukord olnud, siis ta saab aru. Kui mitte .. kui paljud tegelikult saavad aru? Proovin lahti seletada: ma tahtsin olla üksi, kuid mitte tunda end üksikult. Mis tähendab, et ma vajan ruumi olla iseenda mõtetega kahekesi, kuid samas tahan ma teada, et on olemas keegi, kes minust aru saab ja vajadusel toetab.

Tol hetkel aga mul seda tunnet ei olnud. See kõik tundus nagu .. nagu ma oleks üksi kogu maailma vastu. Täiesti üksi oma mõtetega, oma tunnetega, oma .. kõigega. Tundus, et mitte kedagi ei huvita. Et mitte keegi ei saa aru.

Ma siiski vajasin enda kõrvale kedagi, kuid ma ei tahtnud kedagi oma mõtetega üle külvata. Lõppkokkuvõttes on kõigil oma elu ning ma ei tahtnud, et keegi peaks peale oma probleemide ka minu omi veel lahendama.

Ent see oli siiski kohutav ja hirmus. Seista üksi kogu maailmale. Muidugi, ma olen tegelikult kogu elu üksi olnud. Oma mõtete, arvamuse .. kõige pärast. Tavaliselt see aga polnud nii .. hirmutav. Kui sul muidu kõik hästi läheb, siis sa ei karda olla üksi. Sul on hea tuju, muusika, sõbrad... 

Jah, ma ei ole ju tegelikult päris üksi, kui mul on sõbrad, kuid .. tegelikult siiski olen. Sest me suhtleme küll, kuid meil on täiesti erinevad arvamused, mõtted ja huvid. Me suudame küll säilitada oma sõpruse, kuid jääme ka kindlaks oma arvamusele.

Ning minu mõtted ja arvamused on tõenäoliselt üldse erinevad kogu maailma omadest, nii et...

Kuid olla üksi, kui sa oled sügavaimas depressioonis, kust enam sügavamale minna ei anna, on ohtlik. Su pähe ilmuvad kahtlased mõtted ning lõpuks sa murdud.

Mina murdusin.