Minu olematu armulugu/Skinny Love

#57: sa pead otsustama

Mul on äärmiselt piinlik. Ma just vaatasin, millal ma viimati postitasin, ja issand jumal.

Teate, ma tegelikult pean küll Teie kui lugejate ees andeks paluma. Ma tegelikult ei tahtnud, et nii juhtuks. Ma tegelikult arvasin, et ma suudan edasi kirjutada.

Kuid ma avastasin midagi.

Tegelikult on see vägagi positiivne. Ainult et ei mõju hästi mu kirjutamisele.

Ma olen õnnelik. Teate, mida see tähendab? See tähendab seda, et ma tahan veeta rohkem elades oma päriselu, kui tuletada meelde, mida teevad Caro, Jason ja Jake.

Ma tean, et see ei rõõmusta teid, et ma väga palju enam kirjutada ei suuda. Ma olen proovinud, ausalt ka. Lihtsalt .. enamasti see ei tule välja, sest ma olen õnnelik just selle inimesega, kes mind päriselt tahab ja armastab, mitte keda ma kujutan ette seda tegema.

Nii et andke mulle palun andeks.

Ma lähen sügisel ülikooli. Elan ühes korteris oma poisi ja tema kahe sõbraga (kes on ka mõlemad meessoost). Kui see ei paku teile piisavalt kirjutamismaterjali, siis andke andeks :P

Tegelikult vihjasin ma sellele, et saan "Varjudele minevikust" kindlasti vägagi mõnusalt ideid :)

Loodan, et ei vea teid vähemalt siis uuesti alt. Ning et te võite end mõnusalt sisse seada ja endiselt mu jutte nautida.

Tänud neile, kes jäid :)

***

Palun ärge vaadake mind. Palun? Oh jumal, miks ma pidin midagi ütlema?!

Pitsatükk oli endiselt poolel teel mu suhu ning ma arvan, et see muutus juba suhteliselt kärsituks. Silmitsesin närviliselt mind vahtivat kaaskonda.

Olime lahkunud umbes 12-liikmelise seltskonnaga, nii et pidime jagunema kaheks laudkonnaks. Minu omas oli Jason - suuuuuuur üllatus -, Ian, Maria, Hayley ja Gus. Ja nad kõik jõllitasid mind nii suure huviga, nagu mingit tundmatut looma. 

Holy crap noh. Köhatasin mitmetähenduslikult. Ma ei tea, kas te olete kunagi proovinud süüa nii, et teid jõllitab terve laudkond. Ma ei julgenud vaadata taha, sest kartsin, ega ometi ka teised meie grupist mind jõllita.

Sest, nagu, mu elu ei ole piisav seebikas.

Samas, järeldades naerust, sain aru, et need inimesed vähemalt naudivad end.

Wow, indeed. Vähemalt keegi tegeleb oma eluga.

Lõpuks nad siiski asusid ka oma pitsade kallale. Need polnud vist enam piisavalt kuumad, mis söömise alati meeldivamaks teeb, ning ma tundsin sellest mingit kahtlast rõõmu. Justkui oleks olnud see karistus, et nad nii hukkamõistvalt mind piidlesid.

Ei, no päriselt ka. Mida inimesed nii väga nüüd pitsas leiavad?

Samas, ega see nüüd nii hull ka polnud. Pitsa, ma mõtlen.

Kindlasti ei tekkinud mul sellest mingit joovastust, aga siiski.

Nagu alati, lõpuni ma seda süüa ei jõudnud ning see läks jagamisele.

Sest mehed, ilmselgelt, söövad väga palju.

Pärast üpriski mõnusat lõunasööki asusime lõpuks ometi tagasi. Teekond ei olnud nüüd ka niivõrd lühike, kuid kui sul on ülimalt meeldiv seltskond ja sa tegeled kogu aja endale kõhulihaste tekitamisega, siis see läheb väga kiiresti.

Tänase päeva mõte oli juba rohkem pidutseda. Järgneval õhtul pidime sellest pisikesest paradiisist lahkuda ja see oli ju vaja korralikult ära tähistada.