Otsustasin siis ühe osa enne Peterburi sõitu kirjutada, sest uus võimalus postitada tuleb alles esmaspäeval (kuigi jah, see tundub meelitavana, kuna mul peaks programmeerimine olema siis :D). Ja Peterburi, yay! Ma nii armastan seda linna :)
Selle osa kohta ütlen ausalt ära: ma armastan selle lõppu! Eriti koomiline on see, et .. et ma tegin seda päriselus. Megafeil! Tegelikult mitte päris, sest see oli lihtsalt nii naljakas :P
Pilte ei pannud palju .. aga pidin siiski panema, sest ma jumaldan neid. Esimene on siis Caro kleit ja teine on see, kuidas ta end valmis pani (mõttetu, tean, aga tal on selline kurb näoilme, nagu Carolgi tol hetkel .. loodan, et annate mulle andeks).
Lugu vist siia kõrvale panna ei oska, aga ootan teie soovitusi, kui satute millegi sobiva peale :)
Kaege, mu armsad:
***
Ta oli külm. See, et Micha meid paari pani, oli suurepärane ja ma nii lootsin, et see parandab kõike. Ma mõtlen: hei, me alles olime tülis, kuid leppisime ära ja see olnuks suurepärane samm meie endise sõpruse poole.
Kuid ma eksisin.
Ta käitus minuga nagu .. uhh, nagu kooliaasta alguseski. Suhtles Analeigh'ga, ignoreeris tihtipeale mu kirjutisi msnis... Tantsu võttis ta justkui oleks see vaid töö, mis vajab ärategemist. Ja ei midagi muud.
Ainuke inimene, kellele see meeldis, oli Zack. Ilmselgelt. Ma nägin, kuidas ta saadab mulle rahulolevaid muigeid.
Ma vihkasin teda.
Kui me istusime bussi, sõitmaks Melbourne'i, tõttas Michelle kohe kohti võtma ja ta võttis need ekstra minu jaoks Jasoni lähedale. Ja mida tegi Jason? Tõusis ja istus bussi tagaosas Zacki kõrvale. Saatuse tahtel istus Analeigh kõrvalistmel, kui vahekäik välja arvata.
Idikas. Jason, ma mõtlen.
Ning siis, justkui tuletamaks meelde oma olemasolust, kuulsin kuskilt bussi tagaosast Analeigh naeru, kuid ma ei hakanud pead pöörama, sest teadsin niigi, mida seal näha võisin. Jason ja Ian istusid seal - Jason otsustas lihtsalt ümber mingi hetk. Ning Analeigh istus toolil nii, et ta jalad olid vahekäigus. Mitte et see midagi kriminaalset oleks - muidugi mitte, urisesin ma.
Muidugi see oli kõigest mu tobe armukadedus. Mulle meeldis ka nii istuda, aga .. aga ma ei istuks kunagi nii, kui Jason oleks teisel pool mind. Mis ei tähendanud, et Analeigh'd see huvitaks või et ta seda ei teeks.
Kuid tõsi oli, ma olin väsinud. Ma teadsin seda tunnet - see oli mul juba paar korda ka varem olnud. See, kui ma tundsin, et peaks lõpetama, peatuma.
See oli nagu .. jah, ma olin teda kaua oodanud - poolteist aastat -, kuid midagi tõsist ei toimunud, eks. Jason ei teinud endiselt ühtki katset mingigi suhte algatamiseks ning mul polnud võimalustki seda teha. Ma mõtlen .. ta teadis, mis ma temast arvan, mis ma tema vastu tunnen, kuid .. tundus, nagu ei hooliks ta sellest üldse.
See kõik tundus nii vana loona.
***
Seekord olin ühes kajutis Chantali, Edi ja Cassiega. Valmistusime vaikselt õhtuks, kuna üsna varsti pidi olema karaoke. Siis oli plaanis ära vaadata Eurovisioon ja minna klubisse.
"Mulle meeldib, et sa seekord mõtlesid asja korralikult läbi ja panid nii lühikese kleidi selga," kommenteeris Cassie, kui ma end peegli ees meikisin.
Nägin peeglist, kuidas Ed mu poole pilke saadab, ise Chantaliga üleval narivoodis redutades.
"Hei! See pole tema pärast, eks," pareeris ma, pannes korraks ripsmetuši peegliesisele, ning silusin kleiti.
ESTÁS LEYENDO
Minu olematu armulugu/Skinny Love
No FicciónMinu olematu armulugu: Caroline Forbz oli alati teistsugune. Mitte et ta oleks keegi üleloomulik või nii (mis küll ei takistanud tal sellest unistada), aga tal oli teistsugune mõtlemine. Võimalik, et just selle pärast sattus ta kiusamise ohvriks eel...
