Minu olematu armulugu/Skinny Love

#22: See pidi olema midagi erilist

Ma tean, et see on kohutav ja kohutavalt lühike osa, kuid nii pidigi olema. Võinoh, tegelikult ei pidanud, aga tuli välja niimoodi. Ma kirjutan kohe teise osa juurde, see peaks pikem olema. Alles siis tuleb ÄKAM (kunagi homme või nii). Olge kannatlikud ja ma loodan, et te siiski hindate ja loete seda pisikest (suhteliselt väärtusetut) osa :) Palun?

***

Caroline, järgmisel päeval

Ma olen nii loll. Ma olen lootusetu. Ma olen kõlvatu. Ma olen .. eimiski.

Miks ma ei suutnud? Mis mul ometi viga on? Ma suudan talle kirjutada ja teha suurem osa tööst ära, kuid ma ei suuda temaga rääkida, kui vaja on. 

 

***

 

Eelneval päeval

 

Mu süda peksis meeletult, kuima astusin sammu, mis oleks võinud muuta nii paljut. Telefoni hoidev käsi vajus alla, sest midagi sootuks tähtsamat oli ees. Kuid...

Ma ei astunud seda sammu. Ma olin jõudnud teha vaid pool sammu, kui miski, tegelikult siiski mina ise hoidsin end tagasi. 

Ma ei suutnud teha seda, mida ma oleksin pidanud, tõepoolest oleks.

***

Tagasi järgmises päevas

 

Mu kohutavat argust lohutas vaid tõsiasi, et mul oli tolleks päevaks siiski kohtumine kokku lepitud. Tegelikult ju oli see vaid mu enda improvisatsioon, et ma räägiksin temaga päev varem. Nii et võib-olla see polnudki nii hull. Ma ei teagi...

Ma oleksin ka võinud/pidanud minema meie klassi eraldi aftekale, kuid kui ma hommikul ärkasin ja nägin, et väljas sajab, heitsin voodisse tagasi ja magasin veel mitu tundi (sest magama heitsin ma eelmisel .. samal päeval kell 3 öösel).

Ning pealegi tuksus mul pidevalt peas tema lause "vaevalt, et ma sinna minna tahan", nii et teadsin, et ei kaota midagi, kui sinna ei lähe.

Vähemalt ma arvasin nii.

Terve päev ma ei teinud muud, kui mõtlesin, kuidas see olema hakkab. Kuidas me kokku saame ja .. räägime.  

See oli ju mu jaoks täiesti uus kogemus. Jason oli mu jaoks esimene .. suhteliselt kõiges. Esimene armumine, esimene armastus, esimene .. südamemurdumine ning nagu kõik teavad, hiljem ka esimene suudlus, suhe, seks jne.Kuid see oli tol ajal liiga kauge tulevik.

Terve päeva ma ootasin, et ta välja ilmuks.

Ta ju lubas.

Ning esimesel aastal oli Jason hoopis teistsugune. Ta ei ignoreerinud mind eriti - ma mõtlen, võrreldes gümnaasiumiga... -, ta oli .. hoolivam. Sellepärast olin ma täiesti kindel, et ta ilmub välja.

Ma olin selles isegi liiga kindel. Ma isegi ei suutnud uskuda, et ta välja ei ilmuks. 

Minu jaoks oleks see olnud midagi nii ebaloogilist, täiesti loodusseaduste vastane.

Kuid võib-olla oli asi hoopis selles, et ma ei tundnud Jasonit siis piisavalt hästi. Võib-olla oli asi selles, et ma hindasin teda üle. Või siis oli asi selles, et .. tol hetkel me ei olnudki veel määratud koos olema.

Päeva lõpuks andsin ma alla. Sest ta ei ilmunudki välja.