Minu olematu armulugu/Skinny Love

#55: Täiesti .. tavaline

Alasia ei suutnud itsitust tagasi hoida, kui ma kööki tagasi juba koos Jasoniga tulin. Nägin, kuidas Cassie tüdrukule silma tegi ja raputasin muiates pead.

See on nagu .. midagi pole, kuid ikka nad võtavad seda kui kõike.

Mõte hämmastas mind ja pani järele mõtlema.

Midagi pole. Kuid kas tõesti endiselt midagi pole? Me ju nagu .. me .. me oleme nii palju aega koos veetnud ja me põhimõtteliselt käisime justkui kohtingul ja see tants ja see, et ta on öelnud mitu korda, et mul on võimalus... Oeh. Mis õigupoolest toimuski? Mis me olime?

Mul ei jätkunud julgust küsida. Ja kuidas see oleks kõlanudki? "Um, mis me olemegi?" Mäletasin liigagi hästi, kuidas see eelmine kord lõppes. Muidugi, ma tahtsin täiega teada ja ma juba lootsin parimat. Ent ikkagi, ma ei riskinud üle mõelda. Ma ei tahtnud jälle haiget saada.

"Tead," Jason köhatas tähelepanu saamiseks.

Vaatasin talle ootavalt otsa ja avastasin üllatusega, et olime köögis üksi. Tegelt ka või, tüdrukud? Te kohe meelega teete seda, eks.. Mis järgmisena tuleb? Broneerite meile hotellitoa? Oota, mida. Caro .. Caroline Forbz, lõpeta kohe heaga ära. Jumala eest. "Jah?" küsisin reipalt, proovides kõlada üldsegi mitte segaste mõtete omanikuna. Hea üritus, Forbz. Hea üritus

"Mulle tuli just meelde, et ma vihkan kohvi," sõnas ta täiesti tõsiselt ja uuris mind.

Ma ei saanud aru, kas ta tegi nalja või mitte, kuid naljanupule vajutas ta küll. Naer pääses minust välja ja ma lihtsalt naersin viis minutit jutti.

"Wow," sõnas ta siis, kui ma olin naermise lõpetanud, suust välja pääsemas vaid üksikud turtsatused.

Tegin tõsise näo pähe. "Vabandust. Ma ei tea, mis mul viga on,"

Tema tõsise näo asemel valitses taevalik naeratus. "Eeeeei, pole midagi. Eks me kõik ole oma tasemel imelikud. Aga seda tahtsin ma öelda, et ma näen vist esimest korda elus sellist reaktsiooni kellegi, või antud juhul millegi, vihkamisele. Tavaliselt on see risti vastupidine."

"Khm. Jajah," Köhatasin, et end lõpuks ikka maha rahustada. Kord peab majja ka üks kord saabuma, eks ole. "Meil on teed ka," Tähendab Alasial on. Aga vahet ei ole.

"Tee kõlab hästi,"

"Me oleme imelikud inimesed. Nii palav on. Ja me joome endiselt teed,"

"Tegelikult on isegi ära tõestatud, et kuumade jookide joomine kuumadel päevadel aitab sul maha jahtuda,"

Noogutasin pead, hoides ühte silma teekannul. "Ma olen ka sellest kuulnud. Tead sa ka, kuidas see toimub?"

"Eem .. põhimõtteliselt. Keelel on retseptorid, eks ole. Spetsiaalsed molekulid, mis võtavad vastu signaale. Meie keelel on spetsiaalne retseptor - ma täpselt ei mäleta selle nime -, mis reageerib kuumusele. Kui aju saab signaali: "Siin on kuum,", pannakse tööle mehhanism keha jahutamiseks aka higistamine. Mis teadupoolest jahutab meid maha,"

Kallutasin mõtiskledes pead. "Kust sa seda kõike tead?"

"Oh, ma lihtsalt mõtlesin minna meditsiini õppima peale kooli. Muidu ülejärgmise aasta teema,"

"Ah," suutsin ma vaid öelda. Fantastiline. Nüüd tunnen end ma küll veidi .. lollina.

"Huvitav fakt. Tšillipipar on sama efektiga,"

"Tee sai valmis," ütlesin monotoonselt justkui robot. Ma olin mingit sorti šokiseisundis. Sellises kerges, kus sa saad aru, et see, mida sa teed, on nii tühine võrreldes sellega, mida teised oma vaba ajaga peale hakkavad.

Sest mida ma õigupoolest oma vabal ajal tegin? Hmm. Tumblr. Seda esiteks. Mulle meeldis ka väga kirjutada. Ainult et see sõltus sellest, kas mul oli mõtteid, inspiratsiooni ja motivatsiooni. Mulle täiega meeldis kirjutada. Aga probleem kirjutamisega on see, et mingi hetk tuleb sul lihtsalt blokk ette ja sa ei suuda edasi kirjutada. Sellega kaasneb see, et su lugejad muudkui nuruvad ja nuruvad, et sa edasi kirjutaks, kuid sa ei suuda midagi teha. Masendav, kas teate.

Vahepeal mulle meeldis sõbrannadega väljas käia. Michelle oli meie grupis see, kes alati mingeid uusi põnevaid toidu- ja joogikohti leidis, mida me siis kaemas käisime. See oli tore. Veel käisin metsas ja mere ääres jalutamas.

Kuid tõepoolest, et ma midagi taolist nagu Jason teeksin - ei, miks? Segane. Ma ei suutnud isegi ette kujutada, kuidas ma peaksin Google'i lahti võtma ja mingit sellist infot otsima. See tundus .. mindfuckina.

Pealegi, kui ma nii väga huvitavat infot tahtsin teada, oli mul selleks Tumblr. Sest ausalt ka, isegi kui paljud arvavad, et see on massiivne mõttetus ja kõigest pildiblogi - debiilikute kari -, siis tõsi oli see, et seal on massiivselt sellist infot, mida sa muidu eriti kuskilt teada ei saaks. Ja tavaliselt on see ka tõsi.

Nii et ma ei tea. Võib-olla mul siiski mingi tarkusetera peas oli.

Aa, ei, oodake. Kuidas mulle meeldibki öelda: tähtis pole tarkus, vaid arukus. Seal on vahe sees.

*

Päev rannas. Mm. Mis võib parem olla. Ah jaa .. tõepoolest. Mis saab olla parem päevast rannas enamuse su klassiga - mis tähendab ka, et su crushid on seal - ning see kõik on nii suurepärane, fantastiline, ideaalne, perfektne .. Mmhm.

Peesitada rannas oli tõepoolest nii suurepärane. Päike ei kõrvetanud, vaid soojendas mõnusalt, muutes meid kõiki mõnusalt pruuniks.

Lesisin Analeigh ja Cassie vahel, Jason ja Jake olid üksteisest erinevates suundades, kuid minust mõnusas kauguses.

Mu silmad olid kinni ja ma kuulasin poiste juttu sellest, millised kõhulihased kellelegi on.

Oh, poisid...

"Mul on ka sixpack," Jake'i hääle kuulmine tekitas mu kehas värinaid. Muidugi sul on, kullake. "Vahel isegi kaheksapakk," Veel parem. "Ainult et ta on seestpoolt,"

Mida kuradit? Tegelt või? Surusin alla tahte järsult istukile tõusta, ümber pöörata ja tema kaheksapakki vaadata. C'mon, Jake'i oli suurepärane keha ja miks ta üldse peaks endast nii rääkima?

Poisid naersid. Sain aru, et nad lihtsalt mängivad lolli.

Ilmselgelt. Nad on meil kõik suht heas vormis. Naeratasin. Õige. On küll. Tuli tahtmine keelt limpsata, kuid vari mu kohal peatas kõik mu mõtted ja sundis silmi avama.

Mu kohal oli Analeigh.

"Hmm?" Kergitasin ootavalt kulmu ja vaatasin tüdrukule otsa.

Analeigh näol valitses kõrvust kõrvuni naeratus, mis oli mingit sorti visiitkaart - ma mõtlen, see oli alati seal. Aa, ei, oodake hetk .See oli seal siis, kui ei pidanud tegema mingit emakeele ülesannet, näiteks kirjutama mingit asja kokku, sest siis läks tüdruk endast täiesti välja ja võis vabalt nutma hakata. Polnud üllatus enam, kui ta keset kirjutamist püsti tõusis ja pikemaks ajaks - kui mitte kogu värgi lõpuni - kuskil redutas. See oli juba täiesti tavaline. Aga muidu oli Analeigh jah, oma naermise ja naeratamise poolest kuulus.

"Kutid läksid ujuma, tahad ka?"

Tõusin aeglaselt istuli ja vaatasin uimaselt ringi. Osad inimesed olid kadunud, osa jällegi tundus tuduvat - kas ma tõepoolest olin isegi magama jäänud? Nojah siis. Jasoni koht oli tühi ning kui ma pilgu ookeanile pöörasin, võisin ta mustade ujumispükste järgi ära tunda.

Jeps, see on tema.

Nägin, et seal olid ka Ian ja veel 6 kutti. Mulle sobis küll.

Võtsin päikeseprillid peast, tõusin püsti ja ringutasin. Seejärel naeratasin Analeigh'le, kes endiselt mu rätiku kõrval kükitas.

"Läki," ütlesin talle entusiastlikult ning pistsin vee poole punuma.