Minu olematu armulugu/Skinny Love

#5: Help Me Fly

"Nii et siis laupäeval?"

"Mhm," venitasin ma, kuna olin viimaseks tunniks päris väsinud. Ning see viimane tund on veel füüsika. Oh.

Lisaks oli see tund, kus Jason istus minust ja Chanist kõigest vahekäigu kaugusel. Ning loomulikult oli mul kohutav tahtmine teda jälgida, kuid kui ma oleks lambist pea pööranud, oleks see .. no ma ei tea, imelik olnud?

Pealegi, vaatamise osa tegi Micha minu eest, kui nägi, et ma ei süvene eriti vestlusesse. Tema saadetud järjekordne kahtlustav pilk (nii umbes viies kord?) Jasoni suunas tekitas minust siiski vastupandamatu tahtmise teada saada, mida ta seal täpsemalt teeb.

Et kahtlust mitte äratada, pöörasin pead vaid niipalju, et saaksin Jasoni tegevust silmanurgast jälgida.

Sellised vaatepildid tekitasid minus ka hiljem iga kord samasugust kurbust, mida nägin tema silmist.

Jason istus üksi laua taga, ei tea küll, kus kõik tema sõbrad on .. Okei, nad seisid paar lauda tagapool ja ajasid juttu. Nagu keegi ei märkakski teda...

Kui teie sõber istub üksi, vaadates tühja pilguga enda ette ja selles pilgus - kui piisavalt hästi süveneda - peegeldub kurbus ja üksindus, siis mida te teeksite? Ma küll läheks räägiks temaga ja lohutaks vajadusel.

Poisid, pööritasin mõttes silmi.

Ning siis järsku vaatas ta mulle otsa. Ma peaaegu tundsin, kuidas tema silmad mind neelavad, neelavad tema kurbusesse.

Kui kaua ma jõllitanud olen?

Pöörasin pilgu tagasi Michale.

"Ta istub seal juba mõnda aega nii, kord sind vaadates, siis jälle pilku pöörates. See on väga imelik," lausus Micha tasasel häälel, et keegi teine ei kuuleks (Chantal ei lähe arvesse).

"Ma arvan, et ta proovib endiselt .. tead küll .. asjadest üle saada," tõstis Chan pilgu vihikust.

"Mul on temast nii kahju,"

"Mine räägi temaga," pakkus Micha.

Kergitasin tema suunas kulmu. "Ja mis õigus mul selleks on?"

"No .. ma ei tea, te paistate suht sõbrad olevat,"

"Mm .. las ma mõtlen. Üks kord ta sattus mulle peale, kui ma tema kitarrimängu kuulasin, üks kord esperantos ja üks kord peale mata olümpiaadi? Ja seda kolme kuu jooksul. Me ei ole sõbrad. Ta on lihtsalt klassivend, kes meeldib mulle, kuigi ei tohiks."

"Miks mitte?" küsis Chantal.

"Sest meil pole lootust,"

"Lootust on alati, ja ära proovigi vastupidist väita,"

"Okei, isegi kui lootust on. Mis siis, kui ta saab sellest kuidagimoodi teada ja ütleb mulle ei? Vaata, siis ma jään temaga endiselt 3,5 aastaks ühte klassi."

"Aga kui ta nüüd sulle juba meeldib .. kas siis pole mõtet edasi katsetada? Selles suhtes, et isegi kui sa temast üle saad, jääb see kummitama..." pakkus Michelle.

"Ma väga loodan, et see läheb üle. Võimalikult kiiresti. Ma ei vaja seda praegu."

"Sa ei saa kunagi käskida oma südant," tuletas Chan meelde.

"Ma tean. Sellepärast ma palun teda,"

"Oh,"

"Kas sa arvad, et see aitab?"

"Kunagi ei tea," kehitasin ma õlgu. "Proovida ju võib."

Lootust on alati, kordasin mõttes Chani sõnu. Ma olin siis nii naiivne.