Minu olematu armulugu/Skinny Love

#13: Miks sa pead alati nii saladuslik olema?

Nagu lubatud - uus osa. Ei tea, kuidas teile, aga mulle täiega meeldis seda kirjutada ja ma kuidagi kahtlaselt armusin sellesse ossa. Kõige rohkem tahaksin ma muidugi, et Jason oleks ka tegelikult nii mõelnud või mõtleks, aga kahjuks pole sellel enam tähtsust ning ma oletan, et see teid väga ei huvita ka.

Igatahes, nautige :)

***

Vaatamata sellele, et me suhtlesime väga-väga palju msnis, oli meil suuri raskusi koolis suhtlemisel. Isegi mitte sellepärast, et alles oli maha vaibunud blogi-skandaal. Ma olin lihtsalt liiga arg ning paar kuud ette rutates võin öelda, et tema ka, kuid tol hetkel ma sellest midagi ei teadnud, nii et jätame selle praegu vahele.

Chantal ergutas mind kogu aeg talle hommikul vähemalt "tere" ütlema, kuid .. ma ei tea. Kui ma endiselt ütlen, et mul polnud piisavalt julgust, siis ma saan ka ise aru, kui tobe see on. Mis see üks "tere" ikka on? Kuid järele mõeldes saate ise, kes te armunud olete, kui raske on "esimest sammu" teha.

Lähemalt rääkides - sa oled tema lähedal, su keha läbib kuumalaine, su peopesad on higised ning kui sa veel midagi öelda tahad, siis su hääl kas väriseb või ei tule üldse midagi välja. Kõlab tuttavalt või mis? See oli minu pidev probleem nende kahe ja poole aasta jooksul. Ei, tegelikult vähem. Poolteist, ma oletan, sest tänu gümnaasiumis juhtunule sain ma sellest üle. See oli ka praegu etteruttamine. Luban, et ei tee seda enam.

Igatahes. Esimene kord, kui ma talle "tere" ütlesin, oli meil Chaniga korralikult välja kavandatud eelmine õhtu. Kuidas ta (Chantal) mulle vastu tuleb ning me koos sinna lähme ja ma talle lihtsalt möödaminnes "hei" ütlen. Kõlab ju lihtsalt?

Tagantjärele mõeldes .. see oli fail. Selles suhtes, et ma kõndisin temast tikksirgelt mööda (ta istus pingil koos mingite 7ndike või kellega iganes) ning ütlesin talle "hei" isegi pead pööramata. Seepärast ta vaataski mind imelikult, ma arvan. Ning need teised seal olid ka täielike WTF-was-that-nägudega. Aga vähemalt ma tegin sellega algust.

***

Vahepeal olin seda rohkem harjutanud ning see hakkas meil tasapisi välja tulema. Garderoobis oli hea, kuna siis sa lihtsalt tuimalt tulid ja tegid asja ära. Ning aja jooksul õppis temagi seda esimesena tegema. Sõltus muidugi, kes esimesena suu avada jõudis.

Aga kõige lõbusam oli siis, kui meil oli esperanto esimene tund uues klassis ning lisaks Chantalile istus pingi peal hoopis Dean, mis oli tegelikult imelik, kuna tavaliselt olime meie Jasoniga (või lisaks ka Chantalile, kui ta parajasti kusagil ei olnud) ainukesed, kes eriti vara - nii pool 8 - kooli tulid. Tema, sest ta elas kaugemal ega viitsinud bussiga tulla, ning mina, sest .. - oh, olgu, tunnistan üles - sest ma arvestasin välja, millal ta kooli jõuab ning hakkasin ise selleks ajaks kooli tulema.

Kõlab ju siis ülimalt imelikult, kui ma ütlen, et me ei rääkinud kunagi, eks? Ma lootsin tegelikult selle peale väga palju, et me hullult räägime. Ma ise ka imestan selle üle kogu aeg. Me lihtsalt istusime pingil üksteise kõrval. Üks, kes on täiega armunud teise, ning teine, kes teab seda, kuid vaikib. Ning isegi kui see välja jätta, oleks me ju võinud rääkida? Vist oli meil siis midagi viga...

Igatahes, tüüpiline mina hakkas muretsema, et mis nüüd toimub, et teda veel kohal pole. Ta ei jäänud kunagi hiljaks ega tulnud kooli hiljem ka. Ning ma ei olnud kuulnud-näinud, et ta oleks reisile läinud või midagi. Ütlen "näinud", sest normaalse inimese asemel, et kõigepealt küsida, stalkisin ma teda kas FaceBookis või kuskil mujal või lihtsalt kuulasin klassis, kui ta sellest rääkis (mis teeb selle eriti stalkerlikuks, kuna ta rääkis seda üldse kellelegi teisele kuskil klassi teises otsas). Ning juba hiljem, kui ma olin natuke asjaga kursis, siis rääkisin temaga sellest msnis. Päris creepy,eks?