See osa on kirjutatud paar nädalat tagasi:
So nähtavasti, võib-olla olen ma massohist. Selle ja eelmise osa vahepeal lugesin ma jälle neid vestlusi. Ma ei tea enam isegi ,miks ma neid loen. See on minevik ning see on kõik selja taga. Ma ei taha seda tagasi. Ma ikka veel vahel avastan, et ma mõtlen selle peale, miks ta seda tegi. Ja tegelikult ma isegi tahaks teada. Ent see on lihtsalt imelik.
Üks asi, mis ma avastasin, on see, et see kõik ei tundu üldse nagu minu elu. Sellest on möödunud pea 4 aastat (umbest täpselt see sama aeg, kui kaua kogu meie lugu kestis) ning mul on raske end samastada tollase minaga. Raske on kirjutada nagu 16-aastane, kui sa oled 21. Ja jumala raske on leida enda seest see hullumeelselt armunud tüdruk, kes ma tol hetkel olin. Praegu seda kõik lugedes ma tunnen end nagu idioot, et ma tal sabas jooksin. Ma ei kahetse seda, et see juhtus, aga ma ei saa aru, kuidas ma nii kaua vastu pidasin. See on suhteliselt hämmastav. Samas ma olen alati lasknud inimestel enda tunnetega mängida.
Vahetult enne osa postitamist:
So MOA/SL on nüüd läbi. See on nüüd selle päris viimane osa ja mõnel määral tunnen, nagu ma oleks Caro ja Jasoni armuloole punkti pannud. Inimesed, kes on lugenud selle loo järgi "Ava mu süda" ning "Varjud minevikust" teavad, et see nii pole, kuid ma tajun hetkel, et nüüd on päriselus see tegelikult ka läbi. Parem ongi.
Ma ise olen selle osaga üpriski rahul. Alati saab paremini ja ma püüdlengi iga kord selle poole; ma isegi hakkasin vaikselt juba actual raamatut kirjutama ning loodetavasti ma saan selle valmis ja olen ääretult rahul.
Ma loodan, et teile meeldis see lugu. Seda oli tore kirjutada. Kõige naljakam on see, et ma hakkasin seda kirjutama siis, kui see kõik veel asi oli, ja lõpetasin nüüd, kui mu elus on niivõrd palju muutusi toimunud ja mu elu on hoopiski teistsugune.
Otsustasin lisada ka tabava pildi sellest, kuidas ma kohati end tundsin, kui seda lugu kirjutasin :D Ma arvan, et Jason ka, kui ta üldse on siia kunagi veel piilunud.
Aga ma arvan, et ma väga midagi rohkem ei ütlegi, nautige, hinnake ja kommenteerige :)
***
Mul on alati olnud raskusi inimeste usaldamisega, kuid Jake'i sõnad sööbisid end minusse ja ma lihtsalt allusin sellele tundele, et ta jätab selle olukorra meie teada. Analeigh ja Jason olid ka muidugi asi, kuid Jason ütles mulle kord, et ta ei hoolinud kuulujuttudest, ning vaatamata sellele, et ta oli täisväärtuslik persevest, ei uskunud ma, et ta läheb ja kuulutab kõigile, kuidas ta kedagi teist suudles ja haletsusväärse Caroline'i südame murdis. Ja Analeigh .. ausalt öeldes ei hoolinud ma enam, mida Analeigh tegi. Ta sai midagi, mida ma olin ligi poolteist aastat oodanud. Ma töötasin selle nimel, et ühel päeval, võib-olla, ütleb see külma südamega müstiline noormees mulle jah. Ning siis ilmub ühel päeval su ellu Duracelli jänes Analeigh ja saab kõik endale.
Kui meeleheitlik sa vahel võid olla...
Kes on eales kedagi kogu südamest armastanud, saab minust aru.
Ma vihkasin teda tol hetkel nii paganama palju. Ta oli alati nii palju panustanud sellele, et mind lähedal hoida ning seejärel tegi kõik, et mind hävitada. Iga kuradima kord.
Ta oli oma impeeriumi mitu aastat ehitanud ja ma kergemeelselt allusin talle. Ma olin omalt poolt purustanud kõik oma seinad ning ta sisenes mu maailma sügavustesse, kuni oli vallutanud kõik ning jõudnud sügavikku. Ma lasin tal seda kõike teha ning täiesti vabatahtlikult. Ma arvasin, et tal on üllad eesmärgid. Iga kuradima kord ma uskusin ja andsin talle kõik andeks. Ning nüüd ma olin kuri.
Ma olin kuri enda peale, sest ma olin tal lasknud seda teha. Ma olin tal lasknud mängida oma tunnete, aju ja südamega. Ma olin niivõrd kuri tema peale, sest ta oli seda teinud. Mis kuradi normaalne inimene teeb nii? Kui pagana hull sa pead peast olema? Kui väga pead sa mitte hoolima? Ning otseloomulikult olin ma vihane kogu maailma peale, sest see juhtus. Isegi kui kellelgi teisel polnud selles mitte mingit rolli. Ma ei tea, mis fucking kokkusattumus see olema pidi, et kõik sedasi läks.
VOCÊ ESTÁ LENDO
Minu olematu armulugu/Skinny Love
Não FicçãoMinu olematu armulugu: Caroline Forbz oli alati teistsugune. Mitte et ta oleks keegi üleloomulik või nii (mis küll ei takistanud tal sellest unistada), aga tal oli teistsugune mõtlemine. Võimalik, et just selle pärast sattus ta kiusamise ohvriks eel...