Minu olematu armulugu/Skinny Love

#4: Vahel ikka veab kah

"Mataks valmis?"

"Nagu ma kunagi õpiks olümpiaadiks,"

"Ehk oleks sellest rohkem kasu?"

"Eelmine aasta ma ka ei õppinud keemiaks. Sain piirkonnavooru. Järeldus: pole mõtet olümpiaadiks õppida,"

"Mõni on ikka niiiii muutumatu," lisandus vestlusesse ka Michelle.

"Ja sa ise?" küsis Chan, teades vastust vägagi hästi.

"Muidugi mitte,"

"Siis mitte ainult mõni,"

"Oh, ärme muidugi räägi sellest, et mõni on ka poiste suhtes muutumatu," Ta vaatas mulle teadjapilguga otsa.

Hakkasin talle juba vastama, kuid uks klassi, kus meie mate toimuma pidi, avati ja õpetaja hakkas klasside kaupa inimesi sisse laskma.

"Teie kaks. 9kud? Okei, teie lähete ka sisse," Õpetaja lasi sisse Chantali ja Michelle'i, jättes meie kõik ülejäänud välja.

Toetasin end seinale, jälgides Cole'i ja Corey't, kes mingil imelikul põhjusel olid samuti olümpiaadi tulnud tegema. Mitte et ma tahaks kedagi solvata või midagi, aga c'mon, need inimesed, kes on populaarsed, neil on 'kahtlane komme' halvasti õppida. Okei, oleme ausad, nad lihtsalt ei vaja õppimist, kuna nende vanemad on mingid rikkurid ja saavad oma võsukestele kõike lubada.

Tundidest saab ära. Muidugi. Nii lihtne see vastus oligi. See ongi mõnede inimeste hobi - niipea kui sügisel algab olümpiaadide hooaeg, siis nad osalevad seal vaid selle tõttu, et saab tundidest ära.

Pöörasin pilgu ära, sest nende klobimine hakkas juba närvidele käima.

Võimalik, et vaadata nende lollusi olnuks mõistlikum. Või vähemalt vaadata kuskile mujale. Sattuda Jasoni pilgu otsa (tookord ma ei teinud seda meelega eriti tihti .. need vanad head ajad) ja uppuda tema silmadesse, kui ta polnud minu oma, ei olnud just kõige parim alternatiiv.

Paar sekundit kestis see, kuid tundus, justkui oleks möödunud tunnid, enne kui ta oma pea ära pööras. Pilgutasin silmi ja pöörasin oma pilgu taas eemale, et mitte enam tunda neid värinaid, mis mu kehas tekkisid, kui meil see pilguvahetus oli.

Hiljem oli neid pilguvahetusi muidugi miljoneid ja need tekitasid minus neidsamu värinaid.

"9kud, võite sisse minna," Õpetaja hääl kõlas läbi udu, mis sest, et ma seisin temast kõigest 1 meetri kaugusel.

Siiski, liikusin klassi, naeratasin Michale ja Chantalile, kes esimeses ja teises pingis istusid ning liikusin hoopis viiendasse (kuna kolmas oli kinni ja siis ma otsustasin kaugemale istuda). Ladusin lauale sirkli, joonlaua, malli, pliiatsi ja jäin ootama, kuni mulle töö kätte antakse.

Toetasin pea käele ja unelesin niisama, kuni keegi minu ette maandus.

Kas te reaalselt teete nalja?

Vaatasin üle tema õla Chani ja Micha poole, kes lihtsalt varjamata irvitasid.

On jah naljakas. Mujale sa istuda ei tahtnud?

Kergitasin kulmu Jasoni selja suunas, justkui ta tõepoolest oleks võinud seda näha. Michelle ja Chantal aga olid nii rahulolevate nägudega, justkui oleks nende erisugune plaan õnnestunud. Rääkimata sellest, justkui oleks see mingi erikummaline sobiv juhus ma-ei-tea-mille-jaoks.

***

Möödunud oli umbes 1,5 tundi, kui ma viimaks olümpiaadilt pea tõstsin. Mitte et mul kõik valmis oleks. Aga kaks ülesannet viiest olid mul täiesti tehtud ja ma lasin silmadel puhata.