Saladuslik

Saladuslik - 3. osa

....

Theresa logis ennast facebook'i sisse, et sõbrannadele pilt saata.

Theresa: Omg, Kaya kas keegi oli koos meiega riietuskabiinis?
Kaya: Kust sa seda võtad? Ei olnud ju. Eriline perv peaks ikka olema, et tüdrukute kabiini ronida.
Theresa: Aga vaata, pildil on ju keegi... Mingi suvakas poiss!
Theresa saatis sõbrannale pildi.
Kaya: Mis nalja sa teed? Kedagi pole ju pildil peale meie!
Theresa tundis segadust. Kas sõbranna tõepoolest ei näinud poissi? Või tegi ta lihtsalt lolli nalja?
Theresa: Ei ole jah XD soz, ma vaatasin enne valesti...
Kaya: Loll XD

Theresa sulges arvuti kaane. Mis mõttes? Kas ta oli hulluks minemas? Ta printis pildi välja ja vaatas seda uuesti. Poiss oli kindlalt seal. Ta võttis tüki teipi ja kleepis pildi kollasele seinale. Astus sammu tagasi. Theresa pidi teada saama, kes see poiss oli.

Ülejäänud päevad vanemate juures möödusid rahulikult. Ta ei oodanud kooli, võib-olla tahtis ta ainult uute klassikaaslastega tutvuda.

Teisipäeva õhtu, Theresa käis pesemas ja tegi punupatsid. Lucy otsustas koos temaga viimast filmi vaadata. Kell oli umbes seitse, kui film algas. Kui see lõppes suundusid õed magama. Viimane õhtu vabadust. Tühjuse tunne täitis Theresa kõhu ja kopsud. Ta kartis uusi inimesi ja seda, et ta peab kõike uuesti alustama. Eriala, kui seda võis selleks nimetada, oli siiski see asi, mida ta üle kõige armastas. Ta ei tahtnud sellest siiski loobuda...

Külm ja karge õhk. See oli ainuke hommik, millal ta oli viimase kolme kuu jooksul nii vara ärganud. Läbi linna sõites tekkis talle rindu sama tunne, mis õhtul. Aga eks iga hea asi saab lõpuks otsa, tuletas Theresa omale meelde. Auto uksest välja astudes ütles Lucy Theresale, et ta helistaks, kui tal läbi saab.

Klassis rääkis ta Sibyli, Kaya ja teiste tüdrukutega juttu. Kuni selle hetkeni, kui klassi tulid uued inimesed. Kõigepealt sisenesid paar tüdrukut. Ja siis kaks poissi. Ühe neist tundis Theresa kohe ära. See oli sama poiss pildilt. Ja seekord oli ta olnud seal päriselt. Theresa tõusis püsti, et poissi paremini näha. Poiss märkas ka teda, ta jäi seisma ja vaatas tüdrukut. Kui poiss ehmatusest üle sai, vaatas ta Theresale otsa ja kõndis mingi teise poisiga tüdrukust mööda. Theresa keeras ennast sõbrannade poole ja tõstis käed meelekohtade juurde. Ta vaatas enda ette jahmunud näoga, kuni sõbrannad seda märkasid.

"Mis juhtus?" küsis Kaya.
"Midagi..." vastas Theresa õrnalt naeratades, sest olukord tegi talle tegelikult veidi nalja. Ta lasi käed enda kõrvale rippu tagasi ja istus toolile.
"Leidsid kellegi hot'i ve?" küsis Sybil naerdes.
"Kuulge see tumeda peaga poiss on minu!" hüüdis Kaya tõsist nägu tehes, kuigi see tal väga hästi välja ei tulnud.
"Ah? Ei, de ja' vu tunne tuli lihtsalt hetkeks..." ütles Theresa sõbrannadele valetades.
"Okei." ütles Kaya.

Kui õpetaja sisse astus, palus tal kõigil ennast tutvustada. Alustades uksepoolse rea esimestest. Poiss istus rea neljandas pingis. Järjekord jõudis peagi tema ja ta sõbrani.

"Minu nimi on Thomas Gester. Ma olen 18 aastane. Ma olen eestlane, aga elan Rootsis. Tegelen peale fotograafiaga veel spordiga." rääkis poiss. Tema välimusest oli näha, et ta oli üpriski sportlik. Theresa vaatas Thomast uuesti... Nimi, see tundus talle tuttav. "Einoh tore on, nende nimed on samad nagu bestselleris, mida Kaya nii väga fännas." mõtles Theresa endamisi.

"Minu nimi on Will Hart ja ma olen ka 18 aastane. Samuti eestlane, kes elab Rootsis... Midagi rohkemat vist polegi." rääkis Thomase sõber, kes istus tema kõrval. Tal olid heledad juuksed.
Theresa oli oma mõtetes ja ei pannud tähelegi, kui järjekord temani jõudis. Kaya müksas teda õrnalt. Theresa raputas selginemiseks pead ja hakkas siis rääkima:
"Minu nimi on Theresa White, ma olen 17 aastane. Saan kohe 18. Millega muuga väga ei tegelegi, kui ainult fotograafia ja filmindusega." kui ta rääkis, pani ta tähele, et Thomas jälgib teda pingsalt, see tegi Theresale 'esinemise' närviliseks, kuna teadis, et keegi jälgib just teda.
Nende klassis olid kõik vanemad, kui peaksid. Kümnendas klassis peaksid õpilased olema umbes 16 aastased. Siin said kõik kohe 18. Õpetaja ütles, et see aasta jääb aktus ära, sest direktor ei saanud kohtumist edasi lükata. Kergendatult hingas klass suure ohke, sest keegi ei viitsinud direktori kõnet kooli alustamisest kuulata. Klassijuhataja jättis õpilased klassi üksteisega tutvuma.
Theresa jälgis aga pingsalt oma ees istuva õpilase tooli selga ja rebestas ühte paberilipikut. Ta oli ülimalt närvis. Miks ta tundis ennast nii nagu ta teadis Thomast varem? Ta oli teda näinud ainult sellelt pildilt. Ja selles pildis polnud ta ka kindel, kas poiss päriselt ka seal oli.
"Theresa? Oli vist...? Kas ma saaksin sinuga paar sõna vahetada?" küsis tuttav hääl temalt.
Theresa pilk tõusis kiirelt toolilt, kuid ta polnud mõttega asja juures.
"Mida?" küsis tüdruk. Ta märkas, et kõnelejaks oli Thomas.
"Kas ma saaksin sinuga korraks rääkida?" kordas poiss ennast.
"Ja, jah muidugi..." ütles Theresa, ise veel mõtetes kinni olles. Ta rebis ennast mõttemullist lahti ja läks Thomasega klassi kõike tagumisse nurka. Poiss vaatas teda, tema pruunikaid juukseid ja naeratas kahtlaselt. Thomas tundis ennast samamoodi nagu tüdruk. Ta oli teda samuti kuskil näinud.
"Theresa... Sa pead mind kuulama ja palun ära sega vahele!" ütles Thomas rutakalt.
"Millest sa räägid?" küsis Theresa.
"Ma ei tea täpselt, kust ma sind mäletan ja ma tean, et sa tunned sama. Ma tunnetan sinu kohalolekut ja ma suudan su mõtteid lugeda..." rääkis poiss. Theresa võpatas, sest talle ei meeldinud, kui keegi tema mõtetes sobras. "Ole rahulik, ma ei suuda lugeda kõike, aga sa pole nagu teised. Sa pole täielikult inimene... Või noh tegelikult oled, aga sa oled teistsugune." vuristas Thomas.
"Mida?! Mis mõttes pole nagu kõik teised?" küsis Theresa, aru saamata, mis toimub ja kuhu ta ennast seganud on.
"Ma ei saa sulle praegu rohkemat seletada, aga ma ütlen sulle ole ettevaatlik!" ütles Thomas ja kõndis seejärel oma sõbra juurde.
"Thomas! Tule tagasi!" hüüdis Theresa Thomasele sosinal.
"Mis toimub T?" küsis Sybil, kes oli ootamatult koos Kayaga tema juurde tulnud.
"Midagi..." ütles Theresa ükskõikselt, ta arvas, et uued tahtsid tema kulul lolli nalja teha.
"Kas sa meiega linna tahad tulla?" küsis Sybil.
"Mh?" vastas sellepeale Theresa, kes oli siiani kinni oma mõtetes ja ei pannud kedagi tähele.
"Linna? Tahad meiega tulla?" kordas Kaya.
"Oled sa kindel, et sul kõik korras on?" küsis Sybil.
"Jaa, mul pole midagi viga. Mis te mõtlesite siis?" vastas Theresa sõbrannadele uuesti valetades. Ta polnud varem nii valetanud, kui viimaste nädalate jooksul. Ta lihtsalt pidi teada saama, mis seal toimub.
"Tuled siis?" küsis Kaya rahult.
"Ma arvan, et ma jätan seekord vahele..." vastas Theresa, kuna tal olid teised plaanid.
"Okei, aga siis järgmine kord oled meile broneeritud!" ütles Sybil Theresale lõbusalt.
Theresa mõtles kuidas tüdrukud said asjasse nii rahulikult suhtuda. Kuid siis meenus talle, et nad ei tea ju asjast midagi.  Ta võttis kotist telefoni ja saatis Lucyle sõnumi. Ta lubas 10 minuti pärast autos olla. Ta jättis sõbrannadega hüvasti ja klassist välja minnes jooksis talle järgi Thomas. Theresa kiirendas sammu ja Thomas hüüdis talle: "Palun lisa mind Facebookis, ma pean sinuga rääkima!". Samal hetkel hakkas Theresa jooksma ja Thomas jäi seisma, saades aru, et tüdrukut on mõtetu tagasi kutsuda. Läbi koolimaja minnes tundis Theresa poisi ees hirmu. Miks ta nõnda käitus? Kas ta oli talle midagi teinud? Ei! Ilma endagi aru saamata tundis Theresa varsti põskedel pisaraid. Sellest hoolimata teadis ta, et ta tunneb poissi juba ammu. Need silmad ja see naeratus... Need olid talle tuttavad.

Kodus otsustas Theresale sellegipoolest Facebookis sõbrakutse saata. Thomas vastas üllatavalt kiirelt. Ta hakkas temaga muidugi kohe rääkima.
Thomas: Theresa... Jumal tänatud, et sa seda tegid...
Theresa: Mida sa minust tahad?
Thomas: Me peame rääkima! Kas sulle homme õhtul Little Italy restoranis sobib?
Theresa: Kui sa arvad, et sa saad mind hirmutamisega välja kutsuda siis sa arvad valesti!
Thomas: Ei... Asi on tõsine! Sa oled peaaegu 18  täis!
Theresa: Mis sellega siis on?!
Thomas: Ma ei saa seda siin rääkida...
Theresa: Mis kell?
Thomas: Ole kell 18.30 kohal palun.
Theresa: Okei

Sellega vestlus lõppes.