Saladuslik

Saladuslik - 1. osa

Istudes pargipingil vaatas Theresa loojuvat päikest, mis puude taha peitub. Hilissuvine päikeseloojang andis märku peagi algavast kooliaastast. 10 aastat oli Theresa tundnud seda sama, mis praegusel hetkel. Mitte tahtmine uuesti kooli minna ja alustada uuesti õpinguid oli teda ära tüüdanud. Ta tahtis midagi uut. Midagi, mis teeks elu põnevaks.

Telefonihelin katkestas Theresa mõtiskluse. See oli Lucy - õde. Theresast aasta vanem. Läheb 11. klassi.
"Kus sa oled?" kostis telefonitorust.
"Pargis, mis selles nii imelikku on? Ma käin siin põhimõtteliselt kogu aeg." vastas Theresa nähvates, nagu oleks  unustanud, et talle on seda vähemalt miljon korda mainitud.
"Ahjaa. Tule palun sööma. Ema ja isa läksid juba." ütles Lucy, enne, kui Theresa oma lause lõpetanud oli.
Nad elasid vanematest lahus. Oma väikses korteris. Kolme toaline, ilma rõduta paik, mida võis nimetada koduks, asus Tigutornis. Tartu kesklinnas. Vaade linnale oli Theresat niivõrd lummanud, et ta oleks tahtnudki kohe sisse kolida, kui korterit vaatamas käisid. Nüüd elasid õed korteris juba teist aastat.

Mööda kõnniteed jalutades, oli Theresal peas ainult üks mõte. Kuidas suve pikendada. Selle aastane suvi oli olnud üllatavalt nüri. Soojaks läks alles juulis ja augusti keskel sadas hullult vihma. Talv pidi sellegipoolest rohke lumega tulema.
Ainuke, mida tüdruk kooli juures ootas, oligi talvevaheaeg. Soe kakao, raamat, tekk ja vaade linnale. Juba sellest mõtlemine tekitab Theresal tunde nagu ta on Tumblr'ist välja karanud. Aga mitte seepärast ei olnud ta raamatutesse niivõrd armunud. Nendes oli midagi. Midagi muud. Need aitasid tal kasvõi veidikeseks reaalsusest põgeneda. Unustada kõik muu ja elada kaasa raamatu tegelastele, mis sest, et võib-olla saavad tegelased lõpus surma. Mis sest, et võib-olla oli peategelase isa mõrvar. Ja mis sest, et kõik raamatus olnud paarid, ei abiellunudki kunagi. Raamatud aitasid luua rohkemat, kui igav elu.

Lucy oli teinud söögiks pastat. See oli põhimõtteliselt ainuke söök, mida õde teha oskas. Theresa soojendas oma süüa mikrolaineajus. Samal ajal inernetivoogudes ringi ujudes, sõi tüdruk oma taldriku tühjaks, ning pani mustad nõud pesumasinasse. Ta pani selga lühikesed püksid ja mõnusa kampsuni. Lülitas teevee sisse ja tõi oma toast raamatu.
Elutuba oli sätitud täpselt nii, et kui istuda diivanil, oli võimalus vaadata telekat ja ka vaadet linnale. Kardinad olid pruunid ja põrandal oli roheline vaip. Televiisorit Theresa käima ei pannud. Istudes seljaga vastu diivanit ootas ta, kuni vesi soojaks läheb. Tüdruk valis omale piparmünditee ja istus oma raamatu, teki ja teega diivanile. Näoga aknasse. Õues oli juba pime, ta pidi tule põlema panema. Kui Theresal jook otsa sai, sulges ta raamatu ja vaatas linnale. Nagu väikesed sipelgad ruttasid inimesed ringi, missest et oli teisipäeva õhtu. Theresale tuli taas mõte koolist. Vara ärkamine, õppimine, igavad tunnid. Seda pidi tegema veel ainult 3 aastat. Ainult. Ta tahaks lihtsalt ära joosta. Kuigi ta teadis väga hästi, et ta ei pääse koolist. Aine mida ta õppis meeldis talle siiski. Sellegipoolest meeldis talle mõelda, mis oleks kui...

Hommikused päikesekiired langesid Theresa voodisse. Tema tuba oli küll aknaga sinna suunas, kus päike loojus, aga mingit viisi läbi peegelduse pääses ka hommikupäike tema tuppa. Kell oli kümne ringis. Tüdruk avas silmad ja võttis telefoni. Oma tavalist rutiini jälgides käis ta läbi ainult messengeri, instagrami ja snapchati.
Kaya ja Sibyl olid talle kirjutanud. Nad tahtsid temaga kokku saada. Kiirelt vastu kirjutades, tõusis Theresa istuli ja seejärel suundus vannituppa.
Ta kammis juuksed ja läks dušhi alla. Vaniljelõhnalise shampooniga pead pestes mõtles ta, mida ta võiks nendel suve viimastel päevadel teha.

Hommikusöögilauas ühines ka Lucy.
"Hommik!" ütles Lucy uniselt. "Tead, kui sa järgmine kord pesema lähed, siis kasuta enda shampooni." lausus õde tusaselt.
"Ma kasutasingi, parempoolne on minu." vastas Theresa kiirelt, et mitte jälle tulevahetusse sattuda.
"A sorri." vastas Lucy talle, olles liiga unine vaidluseks.
"Mis sa täna teed?" päris ta.
"Kaya ja Sybil'iga pidin kokku saama." vastas Theresa.
"Nad ikka jätkavad sama kooliteed samas koolis? Mitte ei kavatse põgeneda? Sest, kui nad ära jookseksid ma läheks saja protsendiliselt kaasa!" ütles Lucy.
"Muidugi, ei kavatse, mis sa siis mõtlesid, et me haarame oma fotoaparaadid ja jookseme minema, jätame koolitee katki..." Theresa rääkis täpselt sellest, mida ta tegelikult väga teha tahtis. Kõik kolm - Kaya, Sybil ja Theresa õppisid fotograafia ja filminduse eriala.
"Noh, siis pole vist väga pääsemist sellest koolist." ütles Lucy nukralt.
"Mis sul vinguda? Sul ainult kaks aastat  veel minna. Mul kolm!" nähvas Theresa õele.
"Aga ma olen juba need teised läbi teinud..." ütles Lucy samal ajal õuna hammustades ja elutoast lahkudes.
Theresa oleks tahtnud Lucyle midagi öelda, aga telefonihelina pärast jättis ta selle katki.

"Hallo..." ütles tüdruk telefonitorru.
"Tsau, mina Kaya siin. Kuule Sybil ütles, et ta ei saa meiega linna tulla."
"Miiks?" küsis Theresa nördinult.
"Tal on vennaga mingi jama.... Aga tegelikult ta ei tohtinud sellest kellegile rääkida..." ütles Kaya nagu ta oleks rääkinud välja saladuse, mida poleks tohtinud.
"A ok, aga kas me siis üldse peame kuhugi minema?" küsis Theresa
"Jaa ikka... Tule minu juurde. Ma tegelikult tahaks sulle midagi rääkida ka..." ütles Kaya kavalalt.
"No ma juba aiman... Aga okei ma olen poole tunni pärast seal." lausus Theresa kiirelt ja lõpetas kõne.
Ta võttis kapist seljakoti ja pani sinna sisse rahakoti, telefonilaadija, veepudeli (see on tal enamasti alati kaasas) ja raamatu, mis tal hetkel pooleli on. Pani selga normaalsemad riided ja tegi kõik ülejäänud vajaliku.

Kaks trepiastet ja Theresa lasi Kaya maja ees uksekella. Astus kaks trepiastet jälle madalamale ja jäi ootama. Kaya sammud liginesid uksele ja uks avanes.
"Tsau!" hüüdis tüdruk talle elevalt.
"Tsau!" vastas Theresa talle, samal ajal uksest sisse astudes.
Ta võttis jalanõud jalast ja nad läksid kööki. See oli nn baariletiga. terve maja oli väga britilik. Kaya isa on inglane. Kapid ja riiulid olid puidust, akna kõrval seisis kamin. Elutuba oli ühenduses köögiga. Diivan oli beež ja sellel oli šoti punase mustriga bleed peal. Kaks puidust tala olid toa katuse all. Ühest neist, mis oli toa nurgale lähemal, oli võrk-kiik. Kivist kamina juures oli ka televiisor. Theresa istus 'baarileti' laua äärde.
"Nii... Mis sa mulle siis rääkida tahtsid?" küsis tüdruk.
"Noo... Ma sain teada, et meie kursusele tuleb üks kutt õppima. Vahetusõpilasena Rootsist." seletas Kaya, samal ajal teevett keema pannes. "Ta on tegelikult vist eestlane aga elab Rootsis... Sa teed tahad?" küsis ta.
"Ja muidugi!" vastas Theresa kiirelt. "Ja mis selle kutiga? Tahad ära sebida?" päris Theresa.
"No ma mõtlesin, et kui siuke võimalus avaneb, siis miks mitte..." Kaya tahtis juttu jätkata, aga sõbranna segas vahele.
"Kaya me oleme rääkinud sellest... Sa ei pea iga ettejuhtuva kutiga flirtima..." ütles Theresa noomivalt.
"Jaa, aga me pole isegi veel kohtunud. Ta ei pruugi üldse minu tüüpi olla!" vaidles tüdruk vastu.
"Aga vaata ette. Sa tead mida me sulle Sibyl'iga rääkinud oleme!" andis Theresa hoiatava märgi.
"Aa rääkides Sybilist, see nimi. Mulle tuli meelde, et Downton Abbey hooaeg hakkab 12. septembril! Ja see on laupäev, mu ülejäänud pere on kodust ära, niiet maja on meie päralt!" sattus Kaya hoogu. Sõbrannad olid suvega täielikult Downton Abbey sarja kätte vangi jäänud. See tuli iga õhtu esmaspäevast reedeni. Eelmine reede oli viimane osa. Kool hakkas nädala pärast.
"Kas lähme terrassile?" küsis Kaya.
"Jaa! Tekid! Ja arvuti? Mõni hea film?" vastas Theresa elavalt.
"Täpselt minu idee! Kahju ainult, et Sibyl tulla ei saanud..." nukrutses Kaya.
"Aga me ei hakka ju õhtut raiskama?" lohutas sõbranna.
"Muidugi mitte, mu vanemad jäävad maale täna. Sa võid ööseks jääda, kui tahad." pakkus Kaya välja.
"Okei." oli Theresa ideega väga nõus.