Saladuslik

32. "Oh... Hei Francis."

"Theresa, ära näpi oma soengut! See näeb väga hea välja," kurjustas Katrina ja lõi Theresale vastu näppe.
Oli kahekümnes september. Kool oli algamas ja kõik õpilased olid kogunenud Londoni lähedal asuvasse tantsukooli, et pidulikult õppeaastat alustada.
Katrina oli teinud Theresale kauni meigi, soengu ja valinud talle kleidi. Kooli alustamine Elementide Akadeemias oli palju pidulikum, kui Theresa arvanud oli.
"Kas oled elevil?" küsis Thomas ja astus tüdrukute kõrvale.
"Sa veel küsid!" vastas Theresa. "Kas Ollie tuleb?"
"Ta peaks varsti jõudma..." vastas Katrina, pilk maas.
Ollie jalaga läks nii halvasti, et arstid kaalusid isegi selle amputeerimist. Siiski suutsid nad mõningate närvide tervenemisele Ollie jala päästa ja nüüd peab ta käima taastusravikeskuses, et poiss saaks tulevikus vähemalt ilma karkudeta ringi käia. See on siiski veel mitmete aastate tagune aeg.
"Sealt ta tulebki," muigas Katrina ja jooksis oma vennale vastu, kes vaevaliselt karkudel nende poole tuigerdas.
"Ma olen nii õnnelik, et arstid vähemalt nii palju päästa suutsid..." ütles Theresa vaikselt Thomasele.
"Aga tal on taastusravis tõsiselt raskusi... Ja veel õppimise kõrvalt... Tal tuleb tõsiselt raske aasta," vastas Thomas ja vaatas õde ja venda nende poole tulemas.
"Sa näed hea välja, Ollie," naeratas Theresa, kui nad olid lähemale jõudnud.
"Ega ma vist parem välja näha ei saakski..." naeratas Ollie vastu ja vaatas Katrinale otsa.
"Kas me lähme istuma?" küsis Kat ja hakkas Olliet toolide poole suunama.
Kaks väikest umbes kümne aastast tüdrukut jooksid uksest sisse, kleidid lehvimas. Nad tormasid läbi rahva, et omale saali esiritta kohad saada.
Enne veel, kui nad jõudsid massi läbida jooksis tumedate juustega tüdruk Theresale otsa.
"Oih," oli väikese tüdruku esimene reaktsioon. "Vabandust..." naeratas ta ja vaatas Theresale otsa.
"Pole midagi," vastas Theresa sõbralikult.
Väikesel tirtsul oli seljas helesiniste satsidega kleit, mis ulatus peaaegu maani.
"Mulle meeldib su kleit," ütles Theresa.
"Aitäh!" itsitas tüdruk. "Mu emme tegi selle mulle," keerutas tirts oma kleidiga.
"Becca! Tule juba!" hüüdis tema sõbranna esireast.
"Ma pean minema, õde kutsub. Oli meeldiv Sinuga vestelda," muutus väike tüdruk väga viisakaks ja lahkus Theresa juurest.
Theresa surus ennast Katrina kõrvale istuma.
"Kas kõik väikesed lapsed ongi nii sõbralikud? Või oli see siin lihtsalt hästikasvatatud tüdruk?" küsis Theresa kui oli Kati kõrvale maandunud.
"Elementlased ongi alati väga sõbralikud," vastas Katrina.
"Kuidas meil nende tubadega on?" küsis Ollie.
"Kahesed. Kooli teises majas," vastas Katrina.
"Kuidas sa nii palju juba kõike tead?" küsis Theresa nina krimpsutades. "Sa pole ühegi täiskasvanuga rääkinud ja sa tead palju rohkem, kui mina."
"See on ametisaladus," tegi Kat tähtsat nägu ja vaatas saali etteotsa, kus Emmy mikrofon käes Jake'iga rääkis.
"Ameti? Sa ei tööta kuskil..." muigas Theresa.
Samal hetkel tõstis Emmy saali ees käed ja rahvas jäi vaikseks. Theresa ei saanud jälle oma vastust.
"Tervist!" alustas Emmy. "Kes veel mind ei tunne, siis: tere! Mina olen Emmy ja ma juhin Elektriliste õppesuunda. Nagu te kõik teate, ei ole see väga tavaline, et me peame oma õppeaastat alustama kuskil mujal kui Akadeemias. Sellegipoolest ei soovinud me õpingute algust edasi lükata ja otsisime selle väikese tantsukooli, kuhu me kõik õnneks ära mahume. See pole muidugi see õige ja ei asenda kuidagi Akadeemia võimalusi Londonis, aga me kõik õpetajatega loodame, et te suudate meile vastu tulla ja sellega leppida, et see aasta alustame me veidi teistmoodi, kui tavaliselt," rääkis Emmy ja andis mikrofoni üle Jake'ile.
"Aitäh, Emmyle selle vapustava alguse eest. Mina olen Jake ja juhin Vee õppesuunda. Mis puutub Sebastianisse ja Caylahisse, siis neid meil enam karta ei tule. Kõik teadaolevad Leekide liitlased põgenesid Ungarisse ja keegi ei tea, mis kavatsused neil edaspidi on," Theresat läbistas külm jutt. Kas kõikide teadaolevate Leekide seas oli ka Jace?
"Võimalik, et nad ei naasegi... Kuid see on vähetõenäoline. Sellegipoolest loodame, et teil kõigil tuleb meeldiv õppeaasta ja me hoiame teid informatsiooniga kursis. Seniks aga tutvustab Samuel teile kooli ja aletes homsest ootame teid kõiki tundidesse," lõpetas Jake oma kõne, andes mikrofoni edasi Samuelile.
Rahvas sosistas ja sahises.
"Nii... Vaikust palun!" üritas Samuel korda luua.
"Ma alustan väiksemate klasside õpilastest, seega kõik, kes on siin kohustusliku kooli ehk üle kaheksateistkümne aasta vanused, jäävad hetkel siia, et üksteisega tutvuda ja ennast tubadesse kirja panna," andis poiss veidi infot selle kohta, mida keegi kuskil tegema pidi.
Väikesemad õpilased tõusid püsti ja järgnesid Samuelile saali uksest välja.
"Nii... Mina tahan Thomasega ühes toas olla," alustas Ollie ja keeras ennast teiste poole.
"Mulle sobib," nõustus Thomas kohe. "Ma lähen panen meid kirja," lausus ta ja tõusis püsti.
"Me siis peame arvatavasti ühes olema?" pöördus Theresa Katrina poole. Tüdruk noogutas ja otsis rahva seast kedagi.
"Keda sa otsid?" küsis Theresa ja hakkas samuti saalis ringi vaatama.
"Neid kahte kutti, kelle politsei ära viis..." vastas Kat ja tõusis püsti, et paremini näha.
"Politsei? Kat millega sa tegelenud oled?" küsis Ollie närviliselt ja tüdinenult.
"Ollie, ära hakka..." ohkas Kat.
"Katrina! Ma tahan teada, millega mu väike õde tegelenud on. See pole normaalne," muutus Ollie kurjaks.
"Ütle mulle, mis sellest siin üldse normaalne on?" laiutas Kat käsi.
"Okei... Ise tead..." jäi Ollie vait ja andis alla. Katrinaga polnud mõtet vaielda.
Theresa tõusis püsti ja suundus järjekorra juurde, mis vaikselt tubade registreerimise poole liikus.
Pooled õpilased olid istuma jäänud ja ülejäänud pooled seisid järjekorras.
"Theresa?" küsis keegi tüdruku seljatagant.
Theresa pööras ennast ümber. Seal seisis sinise silmaga Francis.
"Oh... Hei, Francis," ehmatas tüdruk. "Said politseist tulema?"
"Jah... Nad lasid mu vabaks pärast seda, kui olid mu vanematega umbes pool tundi telefonis vestelnud... Koju ma enam minna ei julge," naeris Francis. "Kellega sa ühes toas oled?"
"Katrinaga..." näitas Theresa näpuga tüdruku peale, kes ikka veel silmadega rahva seas ringi vaatas.
"Okei..." vastas Francis muiates. "Mina olen ühe kutiga, kellega ma juba Londonis ühte tuppa olin paigutatud. Meil kuidagi klappis," jutustas poiss.
"Kui imelik see ka ei tundu siis... Kes on Carrie?" küsis Theresa ning ristas rinnal käed ja muigas
"Mu tüdr... Eks-tüdruk," viskas Francis pilgu maha, jäädes oma tossuninasid vahtima.
"Vabandust..." tegi seda sama ka Theresa.
"Pole midagi... Carrie'l klappis selle teise kutiga palju rohkem... Ta rääkis mulle, et nad on Carrie'ga umbes kolm kuud käinud... Ma oleksin talle politseiautos veel ühe tohlaka andnud, aga... Ühesõnaga... Ma jätsin Carrie maha," rääkis Francis.
Järjekord liikus edasi ja Theresa pidi selg ees edasi kõndima.
"Vabanda... Ma räägin liiga palju," muigas Francis.
"Pole midagi... Ma satun ise ka vahel liiga hoogu," vastas Theresa.
Siis tuli tema kord ennast toakaaslasega kirja panna. Ta võttis laualt pastaka ja kirjutas ennast Katrinaga tuppa number 167. Theresa ütles Francisele midagi lahkumise kohta ja kõndis siis Katrina juurde.
"Kat... Francis peaks meie kõrvaltoas olema. Ja jah, ta lasti politseist tulema. Ma nägin teda just," ütles Theresa Katrinale, kui oli nende kohtade juurde tagasi jõudnud.
"Väga meeldiv..." muigas Katrina.
"Ma näen, mis sul plaanis on, kallis õeke," naeris Ollie.
"Mis siis?" teeskles Kat üllatust.
Ollie vaid müksas õde ja naeris, jättes Kati ilma vastuseta.
"Kaheksateist ja vanemad!" hüüdis Samuel ukselävelt. "Teie kord!"
Theresa, Katrina, Thomas ja ka Ollie tõusid püsti ja suundusid saalist välja. Sama tegid ka veel umbes sadakond noort.
Seltskond jäi ootama, kuni suurem rahvamass on uksest väljas ja hakkas alles siis edasi liikuma. Olliel oli nii lihtsam, kui oma karkudega rahvamassi sees kõndida.
"No nii..." sõnas Katrina. "Valmis?" muigas ta teiste poole vaadates.
Theresa, Thomas ja Ollie olid täis ootusärevust ja pealehakkamist.
Kõik neli kõndisid läbi ukseava ja olid valmis alustama oma esimest kooliaastat Elementide Akadeemias.