Saladuslik

17. "Ja Thomas?"

"Loogiline." ütles Jace solvununa. "Ta on ju Rootsist."
"Kuidas sa ennast tunned?" küsis Cold mureliku pilguga.
"Paremini kui enne igatahes. Miks mu käsi tuikas nagu keegi suruks sellele noaga?" vastas Ther küsimusega.
"Jace seletab sulle hiljem. Mina ütlen ainult seda, et sa oled maailma tugevaim Elektriline." vastas Cold ja saatis Jacele altkulmu pilgu: "Hoia seda tüdrukut." lausus ta. Jace kurjus oli nagu kadunud.
"Sul oli täna sünnipäev ma kuulsin?" küsis ta muigega.
"Praegu on ikka üheteistkümnes september?" küsis segaduses Ther.
"Sul on kombeks küsimusele küsimusega vastata. Minuteada kestab üheteistkümnes kuupäev veel kaks tundi ja kakskümmend seitse minutit." vastas Jace.
"Säti ennast poole tunniga valmis. Ma ootan sind väljas." ütles ta ja lahkus ruumist.
"Kus Piscine on? Mul läheks ta abi vaja." küsis Ther.

"Issake, su juuksed!" karjus Piscine kohe, kui oli Theresat näinud.
"Mul tõepoolest pole...."
"Lõpeta! Jace andis sulle pool tundi?" katkestas Piscine.
"Jah,"
"Okei," tüdruk mõõtis Theri mõtliku pilguga ülevalt alla nagu ta oleks mingi mänguasi, mida väike laps poest saada tahab.
"Sa ei pea midagi suurt tegema, lihtsalt anna mulle midagi puhast selga ja tee mu juustega midagi." palus Theresa ja katsus oma juukseid.
"Okei!" rõõmustas Piscine ja hüples oma garderoobi poole, mis oli suurem kui terve tuba.
Kui ta sealt viie minuti pärast tagasi tuli oli tal käes kolm komplekti riideid: must nahkkleit, mis ei ulatunud kindlalt üle põlvede ja oleks tüdrukul julmalt ümber keha hoidnud, paljastades kõik tema luud.
Matt-punane, sügava dekolteega kleit, mis hoidis samamoodi ümber nagu eelmine.
Ja viimane - must, õhuline, laiade õlapaeltega. Kleidi alumine äär ulatus põlvedeni.
"Sulle sobiks punane, aga," ütles Piscine ja viskas kleidid rohelise sametikattega voodile. "ma arvan, et Jacele meeldiks su seljas rohkem see hõljuv must."
"Miks ma pean riietama ennast nii nagu Jace tahaks?" küsis Ther altkulmu pilguga.
Piscine vaatas teda pilguga ta-kutsus-su-just-välja-kui-sa-küsid-mida-selga-panna-siis-sa-kuulad-minu-nõuandeid.
"Okei, tegelikult see must sobib ka sulle." ütles tüdruk ja andis kleidi Theresa kätte. See oli pehme ja siidine. Ther kõndis kardinate taha, mis rippusid garderoobi lükatava ukse ees selleks, et sinna riideid vahetama minna.
"Kuidas sa selle kõigega hakkama saad?" küsis Piscine, kui Theresa kardina taga riideid vahetas.
"Mis mõttes?" ta teadis küll mis mõttes aga ta tahtis ikkagi kindlat küsimust.
"Sa oled kõige tugevam Elektriline, sa jätsid oma Eesti elu maha..." Theresa võpatas ja seiskas hetkeks oma tegevuse. "kas su sõbrad ei küsinud? Ja kuidas sa Thomasesse suhtud?" pildus Piscine küsimusi kahte lehte.
"Ma ei teadnud, et me võime sõpradele oma võimetest rääkida. Nendele, kes pole Elementlased." oli Theri vastus kiire ja konkreetne.
"Ja Thomas?"
"Ma ei tea... Ta tundus algul hirmutav, siis haavatav," tüdruk meenutas korda põllul, "ja siis järsku on ta mu vend, kaitsev vanem vend."
"Tal on oma lugu, kas tead?" lausus Piscine tooniga, kus peitus vihje.
"Ma loodan, et ta räägib mulle sellest üks päev." lausus Theresa ja astus kardina tagant välja. Ta oli kleidi omale selga ajanud ja seisis nüüd keset tuba paljajalu.
"Pärast tänast võid sa selle kleidi omale jätta." lausus Piscine ja vahtis Theresat keset tuba seismas. Piscin tegi sõrmega ringi, Theresa keerutas selle peale ühe ringi ja jooksis siis Piscine'i kallistama.
"Aitäh, Piscine!" ütles Ther. Piscine seisis esialgu imestunud pilguga lämmatava tüdruku all, kuid leebus siis ja kallistas teda vastu. "Ma ei tea kaua ma enam suudan. See kleit on ainuke, mis veel täiuslik on." Theresa nuttis. Esimest korda suutsid emotsioonid temast välja tulla, pärast kõige suuremaid sündmusi. Ta oli tüdruk, kellel olid kõige suuremad tunded, aga ta ei näidanud neid kunagi välja.
"Theresa, kuula mind, sa saad hakkama. Kõik toetavad sind. Ma luban." lausus Piscine sosinal ja lasi tüdruku siis lahti. Theresa silmad peegeldasid hirmu, kartust ja alandlikkust. Nendest võis välja lugeda nii paljusi tundeid ja emotsioone, et nende kirjeldamiseks läheks pikalt aega. Ta oli rõõmus, sest tal oli vend. Ta kartis, sest ta ei teadnud, mida Tuli järgmisena ette võtab. Ta kartis, sest tema eluaegne sõbranna oli pahade käes. Ta oli võimeline tegema ükskõik mida, et päästa oma sõbrad. Ükskõik mida. Aga ta ei teinud siiski midagi. Ta usaldas poissi, kes väidetavalt oli hea ja lubas teda aidata. Samas oli Thomas teda hoiatanud. Usaldada ainult lähedasi. Theresa oli teinud risti-vastupidi. Usaldanud segaduses kõiki. Cold võttis talt mälestused, et kaitsta teda Elemendi maailma eest, kui ta väike oli. Ja et kaitsta teda Caylahi ja Sebastiani eest. Vanemad olid saatnud ta venna elama eemale, kuid tema olid jätnud enda hoole alla, sest Theresal olid liiga tugevad võimed. Küsimused said vastuseid, kuid küsimusi tuli ka aina juurde.

"Jace, ma arvan, et sa peaksid ta sööma viima." ütles Piscine Jacele, kes seisis ukseavas. Nad olid tulnud läbi 'peoruumist' ja olid nüüd maja taga. Siin seisid tühjad prügikonteinerid, mida kasutas Cold ainult vist korra aastas. Külmal asfaldil lebasid läbivettinud pappkastide jäänused. Muusika kostis olenemata paksudest betoonseinte ikkagi läbi.

"Ma ütlen, et tegelikult oligi see mul plaanis." vastas Jace muigega. Piscine oli Theresa riidesse pannud täpselt vajalikult. Mitte liiga palju ja mitte liiga vähe. Jalas madalad ketsid, seljas see sama must kleit ja juuksed õrnadesse lokkidesse keeratud ja seisid keskmise kõrgusega hobusesabas.

"Ma lähen nüüd tagasi. Cold kutsub." lausus Piscine ja näitas nimetissõrmega oma meelekohale. Jace turtsatas naerda. Cold oli omamoodi pervert, talle meeldis Piscine'i mõtetes sobrada ja sinna flirtivaid sõnumeid saata. Ta ju sai kõike teha, mida Elementlased said teha ainult natukene.
"Sul on kõht tühi?" küsis Jace, kui Piscine oli lahkunud.
"Jap..." venitas Ther. "Ma ei saanud oma toitu ju lõpetada." tuletas tüdruk poisile meelde.
"Okei, siis ma tean ühte kohta, mis on kakskümmend neli seitse lahti ja kust saab lihtsalt parimat toitu." ütles ta ja viipas käega, et Ther talle järgneks.

"Nalja teed?" küsis Theresa naerma puhkedes.
"Ei," vastas Jace ja avas ukse.
"Sa tõid mu Subway'sse?"
Theresal polnud midagi kiirtoidu vastu, aga ta oli arvanud, et Jace on veidi romantilisem.
"Ära vihka kiirtoitu, see on Ameerika püha eine," lausus Jace, nina taeva poole.
Subway leti taga polnud kedagi, rohekad lambid andsid laest halba valgust ja tekitasid pesumaja tunde. Õues ei liikunud väga kedagi, sest Subway oli kõrvaltänavas. Tühjad toolid ruumis tekitasid üksiku tunde. Järsku hüppas leti taha tüse naine, kelle juuksed olid pruuni värvi ja mitu päeva pesemata olnud.
"Mida te siin nii hilja õhtul teete?" küsis naine uudishimulikult. Jace astus letile lähemale.
"Sellel kaunitaril siin on täna sünnipäev ja kuna kõik söögikohad on juba kinni, tõin ma ta siia," lausus Jace kindlameelselt. Ther vahtis poissi imestunud ilmega, sest esimene kord oli too teda kaunitariks kutsunud.
Naine leti taga turtsatas naerda. "No okei, sa oled küll kõige romantilisem noormees, keda ma siin terve oma töötamise ajal näinud olen," ütles ta sarkasmiga, "Mida te tellite? Mul saab varsti vahetus läbi, tahaks koju magama." ütles naine.
"Me võtaks midagi sellist, millest jätkuks meile mõlemale, mida oleks mugav süüa ja mis täidaks kõhtu, seega vaadake ise," ütles Jace ja muigas Theresa poole. Jace kobas taskust musta rahakoti ja naine kadus silmi pööritades taharuumi.
Kogu selle aja jooksul oli Theresal nagu pärismaailm meelest ära läinud. Raha teenimine, sõbrad, söömine ja kool. Need olid pärit nagu kuskilt teisest dimensioonist.
"Sobis sulle see, mida ma tellisin?" küsis Jace ja tõmbas Theri mõttemullist välja.
"Ah? Jaa, muidugi. Mul on kõht vääga tühi," lausus tüdruk.
"Okei," vastas Jace rõõmsameelselt. "Ma viin su siis ühte minu jaoks maagilisse kohta," ütles ta teeseldud salapärasusega.
"Kuidas sa New Yorki nii hästi tunned, kui sa elasid minu mäletamist mööda Miamis?" küsis Ther altkulmu kahtlustavalt.
"No, ma olen kahekümne ühe aastane, ma olen elus nii mõndagi juba teha jõudnud. Kuna mind Akadeemiasse ei võetud kolisin ma algul New Yorki. Mulle ei meeldi külmad ilmad, seega kolisin Miamisse, seal on soojem." rääkis Jace.
"Aga su õde? Charlotte?"
"Tema on minu kaksikõde, kogu elu Miamis elanud. Ma võin sulle hiljem seletada," ütles Jace, sest müüja oli uuesti nähtavale ilmunud.
"Nonii, siin on teie võikud," lausus naine ja ulatas paarile nende saiad, mis lõhnasid imeliselt.
"See on neli viiskümmend, palun," ütles müüja. Jace ja Ther ei liigutanud ennast kohe, vaid vahtisid oma toitu.
"Hallo, tuvikesed, ega ma seda teile tasuta ei andnud," irvitas naine. Jace võpatas vaikselt, ulatas oma toidu Theri kätte ja võttis oma rahakotist piisava summa raha. Theresa muigas omaette.