Saladuslik

30. "Ta teadis mu nime!"

Muusika kostus juba alumiselt korruselt üles ja häiris Theresa raamatulugemist. Pidu oli lõpuks alanud ja Katrina oli alumise korruse kuninganna. Ta võttis inimesi vastu ja pakkus neile lilladest topsidest jooki.
Maja oli juba rahvast täis, aga Theresa oli enda toa ukse kinni keeranud, et siia kutsumata külalisi ei satuks.
Mingil hetkel tundis ta üüratut joogijanu. Kraanist ta juua ei tahtnud, sest eelmisel korral ei maitsenud selle maja kraanivesi just kõige paremini.
Ainuke võimalus oli korraks alumisele korrusele minna, võtta kapist klaas, või Katrina käest lilla tops ja sinna omale pudelivett valada. Või siis võtta pudel ja tulla sellega üles.
Theresa keeras ukse lukust lahti ja tõmbas selle lahti. Muusika oli nagu vihmapahvakas, mis talle näkku sadas. See võttis ta hetkega enda valdusesse. Theresa muigas, keeras ukse enda selja taga lukku ja kõndis siis trepini, mille peal inimesed seisid. Käes lillad topsid.
Kuidagi pressis Theresa ennast trepist alla ja jõudis köögini.
Kat seisis kraanikausi ligidal ja jagas jooke.
"T!" hüüdis ta, tänu millele Theresa teda silmas. "Sa oled all! Miks?" muigas Kat ja ulatas üüratult suurte lokkidega tüdrukule joogitopsi.
"Kuhu me veepudelid panime?" küsis Theresa karjudes.
"Külmkapis," vastas Kat samuti karjudes.
Theresa pressis ennast külmkapini ja avas ukse. Seal polnud midagi peale nelja veepudeli ja kolme banaani, mille tüdrukud omale hommikusöögiks olid ostnud. Ta võttis kapist käsi külmetava joogi ja hakkas sellega läbi rahvamere uuesti trepi poole ujuma, aeg ajalt vabandades, kui ta kellegile varba peale astus või kedagi kogemata tõukas.
Trepi esimesed astmed olid rahvast veidi puhtamad ja sealt sai tüdruk normaalsemalt läbi.
Kukutanud ennast seljaga vastu ust, oli Theresa lõpuks jõudnud oma tuppa. Kui ta oleks olnud Katrina, oleks ta pidu tõsiselt nautinud, aga ta oli Theresa ja Theresale ei sobi sellised peod. Talle meeldib rohkem oma Tartu korteri aknalaua peal kaarte mängida või raamatut lugeda. Tüdruk tõsiselt igatses kodumaa järele. Kahjuks ei jõua ta sinna nüüd enne jõuluvaheaega, kui ta vanematele külla kavatses sõita. Siis tuleks ka Kayale ja Sibylile kõik ära seletada.
Theresa kulistas vett kõrist alla ja see oli kõige parem tunne maailmas. Nüüd oli aeg pesema minna.
Tüdruk kammis juuksed, riietas ennast lahti ja ronis duši alla, kus ta siis ennast puhtaks pesi.

Kui ta ennast pestud sai, keeras ta omale rätiku ümber ja pani teise rätikutest omale juustesse. Seejärel hakkas ta hambaid pesema, et magama minna.
Samal ajal kui tüdruk hambaid pesi korjas ta voodi pealt asjad ära ja asetas need kapiäärele.
Järsku tegi keegi tema selja tagant ukse lahti.
Kas ta ei lukustanud seda? Muidugi mitte!
Theresa pööras ennast kiirelt ümber, jäädes tulijat hambahari suus, rätikud ümber keha vahtima.
Seal seisis pruunide juustega poiss. Ta ohkas ja keeras ennast Theresa suunas. Tal olid helekollased silmad.
"Wow!" karjatas Theresa ja keeras siis poisile selja. "Miks sa minu toas oled?" küsis ta kurjalt.
"Ma otsisin mingit rahulikku kohta. Vabandust! Ma lähen kohe ära," lausus ta kiirelt ja pani käe silme ette.
Theresa ja tolle kuti vahel oli mõni hetk piinlikku vaikust.
"Sa võid tagasi tulla, kui ma olen riidesse pannud. Ma saan aru, kui sa ei taha all olla... Ma olen ise ka siin sellepärast..." jutustas Theresa ja sattus hoogu.
Ta sulges ennast vannituppa ja vahetas kiirelt riided, võttis oma juuksed lahti ja astus siis vannitoast välja.
Kutt seisis ikka keset tuba.
"Sa ütlesid, et sa lahkud?" küsis Theresa veidi kurjema tooniga.
"Jaa!" vastas kutt. "Aga ma ei taha..." viskas ta pilgu maha. "Mulle ei meeldi peod... Ma ei tea miks ma siia üldse tulin."
"Siis sa võidki ju minna alla ja lahkuda..." vastas Theresa kulm kortsus. Tõepoolest, miks ta seda ei teinud?
"Peo kuninganna ei taha kedagi välja lasta. Kõik, kes sisenevad ei tohi välja minna," vastas kutt ja istus väikesele taburetile.
"Mida paganat?" pomises tüdruk vaikselt enda ette.
"Miks sa siin oled üldse? Ja sa käisid duši all? Peo ajal?" imestas poiss ja andis märku, et nüüd on tema kord küsimusi küsida.
"See peo kuninganna on mu sõbranna... Ma ei tahtnud peost osa võtta, aga ta käskis mul vähemalt majas olla. Seega ma jäin siia ja lukustasin ennast siia tuppa... Kuidas sa sisse said üldse?" küsis Theresa, jõudes välja lõpuks selleni, mida ta küsida tahtis.
"Uks ei olnud lukus," vastas poiss kiirelt.
Theresa krimpsutas nina. Kutt märkas armi tüdruku käeseljal.
"Oota hetk..." tõusis ta püsti ja kõndis Theresa juurde. "Sa oled Theresa White?" küsis ta siis imestunult.
"Jah, olen küll. Kuidas sa mind tead?"
"Terve Elemendimaailm teab sind!" kriiskas poiss.
"Nalja teed?" küsis Theresa vastu. Ta ei suutnud otsustada, kas see tähendab head või halba.
"Ei tee!" vastas poiss ja võttis taskust telefoni. Ta toksis spetsiaalsesse Elemendi appi otsingusse tüdruku nime.
"Meil on oma äpp?" küsis Theresa ja astus poisile lähemale.
"Muidugi! Siit saavad teised, kes näiteks Akadeemias põlengu ajal ei olnud, uut infot seoses Sebastiani ja üldse kõigega. Kõik ei pruugi oma unenägu meeles pidada. See on nagu meie oma netileht," rääkis kutt.
"Kurat küll, keegi pole mulle midagi rääkinud!" vandus Theresa ja istus pea käte vahel voodile.
"See on okei. See on suhteliselt uus ka," lohutas poiss. Ta turtsatas korraks naerda ja sirutas oma käe välja.
"Ma pole ennast tutvustanud... Francis Miller," naeratas kutt. Theresa võttis tema käesurumise vastu.
"Mind sa juba tead," naeratas tüdruk.
"Väga meeldiv," naeratas Francis vastu ja hõõrus oma käsi vastu pükse.
"Ma võin su alla saata, Katrinale öelda, et sa nüüd lahkud..." pakkus Theresa välja.
"Ei ei, mu pidu läks just meeldivamaks," muigas kutt.
"Sa tahaksid siia jääda?" küsis Theresa. Talle ei meeldinud pealetükkivad inimesed.
"Kui sulle sobib," vastas Francis. "Ma võiksin sulle veidi Elementidest rääkida. Sa ütlesid, et sa ei tea veel kõike," pakkus ta välja.
"Jah, siis küll," naeratas Theresa.
"Nii? On sul mingeid küsimusi?"
"Sadu!" vastas Theresa silmi pööritades kuid talle ei tulnud mõni kohe kiirelt meelde. Siis meenus üks.
"Miks välismaailm meist teada saada ei või?"
"Nad pole valmis..." vastas Francis napisõnaliselt. Theresa vahtis teda solvunud pilguga, kuni kutt ohkas, nagu ta oleks pidanud seda just viis minutit tagasi kellegile samamoodi seletama.
"Kui välismaailm saab teada, et on olemas meiesugused, siis nad esialgu ei usu seda. Mõne aja pärast hakkavad nad kartma, et me võime neile viga teha, sest keegi ei tea, kust me pärineme. Meie muidugi teame, et me oleme Maa loodud, aga kui me selle avaldame, kaovad meie võimed. Kõik kaob. Me oleksime tavalised inimesed. Ja kuna me ei saa öelda, et me oleme maise pärinemisega, võivad nad hakata arvama, et me oleme pärit kuskilt väljastpoolt ehk kosmosest. Vallanduks hirm ja kaos ja meid tahetaks hävitada," jutustas Francis.
"Oleks seda keegi mulle kohe alguses rääkinud, oleksin ma võib-olla veidi ettevaatlikumalt asjadega ümber käinud," turtsatas Theresa.
"Sebastianit ja Caylahit mõtled?" päris kutt, mille peale Theresa kiirelt noogutas. "See oli päris võimas! Mulle meeldis," muigas Francis.
"Üks naine nägi seda. Välismaailmast," vastas Theresa ja vaigistas Francise rõõmsa tuju.
"Kuna see oli ainult üks naine, siis see pole kõige hullem, mis juhtuda saaks. Keegi ei usu teda, kui tal pole tõendeid," vastas kutt.
"Ta teadis mu nime!" õigustas Theresa oma paanikat.
"See oli kuidagi kokkusattumus. Sa oled kindlasti endast internetti pilte postitanud. Äkki ta teab sind juba sealt ja nüüd tundis su lihtsalt ära?" pakkus Francis.
"See on väga vähetõenäoline," turtsus Theresa.
Nad istusid paar sekundit vaikuses, mõeldes kumbki oma mõtteid.
"Kui vana sa oled?" küsis Theresa siis, kuid sai kohe aru, et see oli liiga ebaviisakas. "Vabandust, see on lihtsalt sellepärast, et sa tead nii palju ja minuvanune seda niisama ei teaks," vabandas Theresa ennast.
"Ma lähen teist aastat Akadeemiasse. Enamvähem kõik vajaliku info saad esimese aasta jooksul kätte. Ülejäänud on lihtsalt oskuste lihvimine," vastas kutt ja sai täielikult aru, miks ta selle küsimuse esitanud oli.
"Aga mis neist saab, kui mul on näiteks jõuludel sünnipäev? Ma ei tule ju poole aasta pealt kooli?" küsis Theresa uue küsimuse. Lõpuks sai ta esitada küsimusi nii, et keegi ega miski ei seganud vahele ja ta sai rahulikult vastuste üle mõelda.
"Nad alustavad septembris. Kõik alustavad septembris." See oli küll lühike vastus.
Järsku koputas keegi uksele ja Theresa jooksis seda avama. Uksel seisis Katrina, kes sealt kohe ka sisse sadas.
"Theresa..." hakkas ta rääkima, kuid märkas siis Francist ja jäi vait.
"Sina tahtsid ju välja saada... Mis sa kavatsesid akna kaudu minna?" kurjustas Kat.
"Ei!" vastasid Francis ja Theresa samal hetkel.
"Ta ei tahtnud peol enam olla ja kuna sa ei lasknud teda välja siis ta otsis mõnda rahulikku kohta. Ma ei pannud ust lukku ja ta tuli sisse ja jäi siia. Me rääkisime veidi juttu ja siis tulid sina," jutustas Theresa väikese loo, kuidas poiss oli temaga tutvunud.
"Okei... Lihtsalt infoks, et naabrid helistasid politseisse," lausus Kat nagu muuseas.
"Mida?" kriiskas Theresa ja tormas uksest välja.