Saladuslik

Special Features

Theresa jookseb mööda haigla koridori suurema ukse juurde. Paljad jalad saavad põrandale vajudes kõvasti põrutada. Aga see pole põhiline, ta pidi välja saama. Pisaraid ei tulnud, kuigi ta ootas neid. Need lihtsalt ei tulnud. Ta põrkas otsa ühele arstile kellel oli hunnik pabereid käes.
"Palun väga vabandust..." lausus Theresa. Ta vaatas arstile otsa, tema silmad olid sama värvi nagu Harryl. Siis said tunded tüdrukust võitu. Pisarad tulid lõpuks ja ta kukkus istuli koridori põrandale.
"Miks...?" küsis ta läbi pisarate arstilt.
"Miks juhtub see minuga? Miks see ei võiks juba läbi saada?" küsis ta vaadates üles taeva poole, oodates sealt mingit maagilist vastust.
"Ma ei jaksa enam..." lausus tüdruk ja asetas pea käte vahele, mis toetusid põlvedele. Pisarad ei lõpetanud jooksmist.

---

Piiks...Piiks...Piiks...
Monitor piiksub. Theresa istub Harry voodi kõrval ja hoiab tal käest.
Piiks...Piiks...Piiks...
"Ta seisund on stabiilne, aga tal on raske ..." sosistas doktor McHilly mingile teisele arstile. Rohkem Theresa ei kuulanud.
"Kas ta jääb ellu?" küsis Harry isa, kes ootamatult vestlusesse sisenes.
"Raske öelda, praegu on veel vara, peab veel kaks-kolm päeva mööduma." lausus McHilly vastu. Vara? Ja lasta lähedastel piinelda?
Piiks...Piiks...Piiks...
Tüdruku klaasistunud pilk oli naelutatud Harry suletud silmadele. Need olid alles eile õhtul talle nii siiralt silma vaadanud. "Miks sina?" küsis Theresa sosinal, lootes, et poiss ärkab sellepeale või saab ta vastuse kuskilt mujalt. Ei midagi. Poisi silmad ei avanenud. Tüdruk oli seda proovinud juba umbes viis sada korda. Harryt äratada. Aga selle jaoks, et ta praegu ärkaks oleks olnud imet vaja.

Järgmised päevad veetis Theresa haiglas. Arstid olid sellega juba harjunud, lasid teda isegi siis palatisse, kui külastusaeg polnud. Järelikult polnud Harry olek nii hull. Tüdruk tõi endale iga kahe tunni tagant kohvi ja istus siis poisi kõrval. Katrina oli talle märkmiku ja paar kirjutamisvahendit toonud. Aja veetmiseks joonistas tüdruk sinna aegajalt. Lilled, linnud, liblikad ja igasugused kujutised, mis Theresa peas valmisid, olid juba pooled märkmiku lehed ära katnud.

Theresa silmad olid suletud, ta magas järjekordset unetut ööd palatis, kus ta juba viimased neli ööd veetnud oli. Theresa istus toolil ja ta ülakeha oli haiglavoodis, kus lebas Harry. Poiss kelle vastu Theresal äkitselt tunded olid tekkinud. Järsku tundis ta oma peal kellegi kätt. See silitas tüdruku juukseid. Theresa ei reageerinud kohe, unesegaduses arvas ta, et on jälle oma kodus - Eestis ja magab vanemate juures. Kuid ei, Harry oli ärkvel.

______
So nagu sa näed olid mul siin hoopis teised plaanid. Tänud tagasiside eest! Annan teada, mis saab järjest, kas tuleb, kas mitte ja kaon praegu ainult Surmaoru Lillede raamatu taha kirjutama ;) ❤️
---
Everybody calm down, see kõik on siin special ja sellel pole midagi seonduvat päris looga😉👌🏻