Saladuslik

12. "Kui vana sa oled, Simon?"

"Ma panen kaamera filmima, kui sobib?" ütles Jace, kui kõigil olid sammud selged ja plaaniti esimest korda kõik koos tantsida. Kõik nõustusid kaamera-plaaniga ja Katrina panin loo mängima.
Niipea kui tants läbi sai jooksid kõik keskele kokku ja kallistasid üksteist.
"No nii..." ütles kellegi naise hääl ukse poolt.
"Sa pidid pool tundi tagasi selle vennaga kokku saama, Jace! Tänu sinule me ei saa võib-olla tuurile!" õiendas naine. Jace vaatas põrandat ja ei osanud midagi öelda. Seltskond tundis ennast selle eest vastutavana, seega otsustas Theresa suu lahti teha ja Jace olukorrast välja päästa.
"Ta ei saanud tulla, sest..." alustas ta juttu, aga tal ei tulnud ühtegi loogilist hädavale meelde.
"Sest selle valgustusega õhtusel esinemisel oli jamasi..." jätkas Katrina, kuid naine ei paistnud seda uskuvat ja tema nägu muutus aina õelamaks.
"Valgustaja ei teadnud enam, mida ta teise vaatluse ajal tegema pidi, see oli see väga raske osa..." ütles Theresa veel usutavuse pärast ja noogutas pead. Teised tegid samuti väga asjalikku nägu ja noogutasid kaasa. Naine jäi õnneks uskuma ja palus Jace'l viie minuti pärast fuajees olla, ning seejärel ta lahkus. Jace hingas suure ohke ja kallistas Theresat, kes imestusest esialgu midagi teha ei osanud, kuid paari hetke pärast poissi juba vastu kallistas.
"Ma jään sulle suure teene võlgu." ütles Jace ja lasi Theresast lahti.
"Kes see naine oli?" küsis Theresa
"Rayna. Selle etenduse juht, kui nii võib öelda." vastas Jace ja pani kaamera kinni.
"Muide... See filmis terve aja." naeris poiss.
"Kuule ma tahan näha kuidas me tantsisime." ütles Thomas ja Jace ühendas kaamera projektoriga.
Tants oli iseenesest üliäge, aga see Rayna osa oli küll nagu mingist komöödiafilmist, sest tegelikult oli kohe näha kuidas Theresa valetab. Vähemalt jäi naine seda uskuma.
Jace lippas alla ja jättis ülejäänud saali. Tal ei pidavat kaua minema ja senikaua said teised omavahel rääkida.

Kui Jace tagasi tuli, olid kõik valmis suurde saali minema. Poiss juhtis nad sisse lava tagant, kus oli hämar ja muusika mängis.
"Ma ise kirjutasin sellele loole sõnad." sosistas Jace selja taha. Kõik liikusid kardinate vahele. Theresa ja Jace sattusid ühte kardinavahesse.
Nagu Jace enne ütles, olid laval hetkel ainult Kelly ja Simon, kes õhtuks oma duosi veel viimane kord üle tegid. Nüüd pidi kõik juba perfektne olema. Nad tantsisid väga ilusti. Kõik tõsted, pöörded ja liikumised olid muusikaga täpselt rütmis. Kuidas Jace üldse sellist asja lavastada suutis? Kes üldse mõtleks seda mitte tuurile lasta?
"See on kõige raskem osa." sosistas Jace järsku ja Theresa võpatas ennast mõtetest välja.
Simon tõstis Kellyt ja siis kukkus tüdruk poisi käte vahelt põrandale. Theresa ehmatas ja võttis Jace käest kinni. Noormees vaatas kiirelt Theresat, kes oma käe tema omast eemaldas ja jooksis siis lavale. Jace viipas helitehnikule.
"Kel? Palun ütle, et sinuga on korras..." küsis Simon, kes kätega peast kinni hoidis.
"Simon, kurat võtaks." ütles Kelly ja tõusis püsti.
"Vabandust, ma ei suuda seda kohta... Jace?" ütles Simon, sulges silmad ja tõstis käed näo ette. Kelly ristas rinnal käed ja vaatas Simonit põlgava pilguga.
"Simon... Sa oled seda harjutanud." ütles Jace.
"Jah, aga ma ei tea mis minuga viimastel päevadel toimub. Ma oleks nagu elektrijänes, ma tõmblen Jace!" vastas Simon närviliselt. Theresa ja Jace vahetasid pilke.
"Kui vana sa oled, Simon?" küsis Theresa kahtlustavalt ja astus poisile kaks sammu lähemale.
"Sain just kaheksateist." vastas noormees kahtlustavalt.
"Jace, kas siin toimub midagi ilma minu teadmata?" küsis ta ning Jace võttis ta käevangu ja kõndis kardinate vahele.
"Millised unenäod sul viimasel ajal olnud on?" küsis Katrina, kes oli Jace mõttele pihta saanud. Simon istus puidust toolile.
"Normaalsed." vastas Simon ja turtsatas naerda. "Välja arvatud üks.... Aga miks teid minu unenäod nii väga huvitavad? Meil on täna esinemine ja mul on selle pärast vaja muretseda, mitte sellepärast milliseid unenägusi ma näen." jätkas noormees ja tõusis toolit püsti, sest kõik ahistasid teda oma pilkudega. "Jätke rahule mind, te näete väga freaky'd välja."
Jace takistas Simoni püstitõusmis katset ja lükkas ta tagasi toolile.
"Räägi meile palun sellest 'välja arvatud üks' unenäost." palus Jace ja ristas rinnal käed ning tõmbus poisist eemale.
"Miks ma peaksin?" küsis Simon jonnakalt.
"Sest muidu ei juhtu midagi väga head..." vastas Charlotte ja näitas siis oma näppude vahel väikest võbelevat leeki. Theresa võpatas ja tõmbus eemale.
"Rahu Ther, ma olen teie poolel." rahustas Charlotte tüdrukut ja kustutas leegi.
"Mis mõttes teie poolel?"
"Ja ikka veel räägib juttu, mis meid ei aita." oli Ollie alla andmas ja astus seltskonnast kurjana eemale.
"Palun räägi meile sellest unenäost, Simon." palus Theresa rahulikult kuigi poiss oli ikka veel jahmunud ja pelgas seltskonda.
"Okei okei, nagu näha te mind niisama minema ei lase." ütles Simon ja alustas rääkimist. "Põhimõtteliselt oli see nagu õudusunenägu. Hallid seinad, tühi ruum, rauduks, kust ühel hetkel astus sisse üks naine mustas nahkkleidis ja mustades kontsades. Ta ajas mulle mingit segast juttu mingitest Elementidest ja Elektrist. Siis ma ärkasin oma voodis, higisena." lõpetas Simon ja vaatas kõikide nägusi, mis olid jahmunud.
"Simon... Sina...? Elektra järeltulija...?" oli Jace rohkem jahmunud, kui kõik teised.
"Kas keegi palun seletaks mulle mis siin toimub?" palus Simon alandlikult.
"Kõik on sulle juba seletatud. See unenägu oligi seletus." vastas Charlotte ja tõmbas poisi toolilt püsti.
"Sa oled nüüd meiega." ütles Kat ja patsutas Simonit õlale.
"Ther... Sa tundud siin gängis kõige normaalsem." ja Simon pöördus Theresa poole.
"Mu nimi on tegelikult Theresa, aga Ther sobib ka." andis Theresa väikese vaheinfo.
"Millest need kutid räägivad. Nad hirmutavad mind oma nahktagide ja värkidega..."
"Ära karda. Me aitame sul elektrijänesest taastuda." lubas Ther ja rahustas Simonit.
"Ja tead mis?" küsis tüdruk. Simon ainult mühatas selle peale.
"Sa saad selle tõstega hakkama..." lõpetas Ther oma innustava sõnavõtu ja lahkus siis lava tagant.
"Üli-motiveeriv..." nähvas Simon vaikselt ja suundus lavale tagasi, kus Kelly teda ootas. Jace tõmbas poisi tagasi kardinate vahele.
"Ja Kellyle, mitte ühtegi sõna... Ja jäta Theri innustuste arvamus endale!" lausus Jace hoiatavalt ja pilgutas Kellyle silma, kes laval juba närviliselt ootas. Simon tõmbas oma käe Jace haardest lahti. "Arusaadav." ning kõndis kardinate vahelt välja. Jace lahkus lava tagant ja seda tegid ka teised.

"Tore, Jace..." kurjustas Ollie ja toetas ennast vastu kollast seina, kust kukkus krohvitükke.
"Ma ei teadnud sellest ju!" vastas Jace ja ristas rinnal käed.
"Me oleksime võinud siis kohe Londonisse sõita..." jätkas Kat ja saatis Jace'le põlastava pilgu, mille peale poiss solvununa lahkus ja enne seda tüdrukut õlaga müksas.
"Kat... Äkki sa saaksid tema vastu veidi leebem olla, ta tõepoolest ei teadnud ju." palus Ther.
"Ther... " Katrina asetas käe tüdruku õlale "Ma tunnen teda rohkem kui sina, ta lihtsalt on veidi isekas." ning Kat sammus kiire kõnnakuga Jace'le järgi. Must seelik järgi lendlemas ja juuksed seljal rappumas. Kaya oleks selle kohta öelnud ohtlikult ilus. Ollie ja Charlotte järgesid tüdrukule ja lava taha jäid ainult Lucy ja Theresa.

"Sa tead, et see on mulle raske..." karjus Jace närviliselt ja tammus ühe koha peal edasi tagasi. Ther oli Lucyst trepist üles kõndimisel maha jäänud ja seisis nüüd hämaras ukseavas.
"Jace, rahune maha." lausus Kat ja kallistas poissi.
"Ma ei suuda enam nõnda." poiss oli seesmiselt väga katki. Mis temaga oli?
"Me peame lihtsalt Akadeemiasse jõudma..." rahustas Kat ikka veel poissi.
"Asi selles ongi..." vastas Jace
"Mis mõttes? Akadeemia on sulle raske? Sa oled seal ju ometigi lõpetanud?" küsis Lucy ja liikus neile aeglaste sammudega lähemale.
"Ei," poiss ohkas "vahet pole, las see jääb." ja ta tõusis püsti.
"Ther!" hüüdis ta järsku, ta oli tüdrukut ukseavas märganud.
"Sa ei kuulanud peal eks?" küsis ta kahtlustavalt.
"Ei." sõnas tüdruk ja astus uksest sisse, et mitte kahtlust äratada. Ta eraldas oma ristatud sõrmed üksteisest ja pani need selja taha.
"Hea küll," Jace lähenes Therile ja ulatas talle suunavalt käe, ning naeratas nähtavalt võlts-naeratust. "Lähme sööma kuhugile."
Theresa võttis Jace käest kinni ja poiss juhatas ta allakorrusele koos teistega tagasi, et siis autosse istuda ja sööma sõita.