Saladuslik

26. "Sind süüdistatakse..."

Tegemist oli mingi sööklaga. Lauad ja toolid olid ümberring. Tüdrukute 'ilmumiskohast' paremal asus trepp, mis viis tubadeni. See polnud mingi luksuslik koht, sest seinad olid pragunenud kivist ja lauad-toolid olid puidust.
Laudadel istusid inimesed, kellele olid soojenduseks antud ümber tekid. Nende kõrval sigisid 'meedikud', kes siis abivajajaid aitasid. Enamus Akadeemiast pääsenuid olid siin. Theresa märkas paar lauda eemal istumas Thomast. Tüdruk ruttas tema juurde ja kallistas teda.
"Jumal tänatud, sinuga on kõik korras!" ohkas Ther kergendatult ja lasi vennast lahti. Thomasel oli nägu kriime täis ja paremal käel oli side.
"Me pidime taganema, neid oli liiga palju... Meid oli liiga palju juba tules viga saanud ja paljud olid juba ära läinud... Me ei oodanud uut rünnakut..." vuristas Thomas kiirelt.
"Põhiline on see, et sinuga on kõik korras..." raputas õde pead.
"Ollie sai vigastada..." sõnas Thomas, "ta on seal eemal..." ütles ta veel ja noogutas peaga köögi suunas, kus hetkel küll midagi ei kokatud, aga kus istus Ollie ja veel paar inimest, kes olid hullemalt vigastatud.
Ollie jalg oli tõstetud teise tooli peale ja seal ümber tegutsesid noored tüdrukud, kes poisi haavaga midagi tegid. Haava Theresa ei näinud, aga poisi ümber oli palju verd täis rätikuid ja tema näoilmest ei lugenud välja just kõige mugavamat olukorda. Katrina läks tema juurde, et oma vennaga natukene rääkida.
"Theresa..." ütles Thomas vaiksemal toonil, et ainult õde teda kuuleks. Tüdruk pööras tähelepanu poisile. "Sa pead minule vähemalt rääkima, mis sul Jace'ga oli..."
Ther pööritas silmi.
"Miks?"
"Sest kui saadakse teada, et Leegid said Peakorteri asukoha tänu sinu mõtlematule armastusele teada, siis, kallis õde, sa oled suures jamas!" hoiatas vend teda.
"Ta ütles mulle, et ta tahab ausa Tulelisena Akadeemias õppima hakata ja siin väikeseid Tule õpilasi vastu võtma... Ma ei teadnud, et ta on Leekidega mestis. Ausalt..." jutustas Ther.
"Ürita seda hiljem 'kohtus' seletada..." sosistas poiss Theresale kõrva, sest meedik oli nende juurde tulnud.
"Kas on mingeid vigastusi?" küsis naine abivalmilt ja hakkas Thomase kriime puhastama.
"Sisemised ainult..." vastas Ther pilk maas ja kõndis natuke eemale, ema-isa juurde.
Tüdruk kallistas neid kõvasti. Ka neil polnud pealnäha mingeid vigastusi. Järelikult olid nemad pääsenud kergemalt.
"Isa... Ma tahaksin magada..." sosistas Ther.
"Tule... Ma saadan sind su tuppa..." lausus isa õrnalt naeratades ja suunas tütart treppidest üles.

Theresa tuba oli koridoris viimane. Ainuke tuba millel oli kaks akent. Voodi oli krigisev ja vana. Väga hea meelega tüdruk sinna ei läinud. Isa istus tüdruku voodiservale ja hakkas jutustama, nagu väikestele lastele loetakse unejuttu:
"Elas kord üks tüdruk... Ta oli tubli tüdruk, käis koolis ja õppis hästi. Ühel päeval sai ta aga teada, et see maailm, kus ta elanud on on veidi teistsugune nagu tegelikult. Siin oli palju rohkem kurjust, aga selle kõrval palju rohkem hoolimist. Tüdruk õppis teadmisega uuesti maailmast elama ja leppis sellega, et ta on osake millesti maagilisest..."
Isa jätkas oma juttu, aga tänu tema mahedale ja natukene uinutavale häälele jäi Theresa rahulikult magama.

Hommikusöögilauas ei suutnud Ther midagi süüa. Ta istus vaikselt oma kohal ja torkis lusika otsaga hommikuhelbeid, mis piima sees ulpisid.
Ollie ei olnud veel oma toast välja tulnud. Thomas istus Theresa kõrval ja sõi isukalt võileiba. Katrina istus oma vanematega, kes olid samuti pöördeliste sündmuste pärast Londonisse sõitnud, kõrval lauas.
"Theresa..." alustas ema juttu, "Ma arvan, et sa peaksid Lucy ärasaatmisel kõne pidama... Sa tundsid teda kõige paremini..." lausus ta.
Ther vaatas segase pilguga oma ema murelikku ilmet. Talle oli ebamugav sellest rääkida.
"Millal?" küsis tütar klaasistunud pilk helvestel.
"Kolme päeva pärast..." vastas isa, kes oli vestlust kuulnud.
"Jah... Sobib..." vastas Ther ja tõusis püsti. Thomas tegi kiirelt sama.
"Theresa... Me peame rääkima..." ütles vend haarates Theri käe, mille peale tüdruk peatus. Ta noogutas ja kõndis oma toa poole, Thomas tema järel.
Kat vaatas hetkeks nende poole, kuid nähes Thomase pearaputust ei jooksnud tüdruk nendega kaasa.

"Thomas...." lausus Ther kui vend oli tema toa ukse kinni pannud.
"Ma saan aru, mida sa tunned..." lausus poiss ja võttis tüdruku enda käte vahele.
"Ei saa ju..." sõnas tüdruk, "Kuidas teie saate nii kiirelt edasi liikuda?!" Ther tõmbas ennast venna kallistusest lahti. "Ta suri täna öösel... Te kõik käitute nagu midagi poleks juhtunud... Kuidas?!" pisarad valgusid tüdruku silmadesse.
"Ma nutsin öösel.... Viimati juhtus see siis, kui su vanemad mu Rootsi saatsid. Ma olin umbes neljane. Tunded on sellest ajast minu sees oma elu elanud. Ma ei näita neid eriti välja... Lahutus vanematest oli nii ränk, et pärast seda mõtlesin ma, kas ma üldse olen võimeline veel midagi tundma ja tegema. Ma ei tundnud Lucyt pikalt... Aga sinu murdumine oli see, mis ka mind murduma pani..." rääkis Thomas.
Ther vaatas teda, silmad punased.
"Meie vanemad olid ikka täielikud sitapead..." turtsatas tüdruk naerma ja kallistas venda.
Kellegi kalli käte vahel olek oli nii turvaline. Nagu mitte miski siin maailmas ei saaks sulle enam viga teha.
Järsku kõlas uksele koputus.
"Theresa..." See oli isa. "Tule palun kiiremas korras alla..." lausus ta närviliselt.
Thomas lasi õe kallistusest vabaks ja vaatas teda hirmunud pilguga. Ta teadis, kes tüdrukut alumisel korrusel ootavad.

Trepil seistes märkas Ther kahte meest. Nad rääkisid tüdruku vanematega, kes üritasid meestele midagi seletada. Ema märkas tütart.
"Theresa, palun selete neile meestele, et sa pole meid reetnud!" pööritas naine silmi. Ther kortsutas kulme ja kõndis meeste juurde.
"Theresa White?" küsis üks meestest, kes oli teisest umbes kümme sentimeetrit pikem ja ilmselgelt rohkem trenni teinud, kui teine. Lihased paistsid tema särgi alt välja ja olid nagu ähvarduseks.
"Mina," sõnas tüdruk.
"Te peate meiege kaasa tulema. Seoses eilsete sündmustega," seletas lühem mees ja võttis tüdruku käest sundivalt kinni.
"Ma tulen vabatahlikult! Palun laske mind lahti," tõmbas Ther oma käe mehe juurest lahti. Selline sundiv käitumine meenutas talle Jace'i.
"Noor preili, need on ettevaatusabinõud!" läks pikem mees kurjaks. "Või tahate te raudades Peakorteri asenduskotta minna?" küsis ta.
Ther oli šokeeritud. Mida oli tema teinud? Ta ei vastanud midagi ja lasi meestel ennast minema vedada.

"Theresa..." hüüdis Emmy laua pealt püsti tõustes.
"Emmy... Mis siin toimub?" küsis tüdruk segaduses. Mehed olid Theresa vedanud mingisse vanasse äärelinna majja.
"Sind süüdistatakse..." hakkas Emmy lausuma, aga Jake astus vahele.
"Sind süüdistatakse Leekidele informatsiooni lekitamises!" lausus Jake rangelt.
Ther vaatas segaduses pilguga Emmy poole, kes hirmununa laua ääres seisis. Tema pilk ütles, et tüdruk peaks igal juhul tõtt rääkima. Valesi esitades satub ta vaid suuremasse jamasse.
"Kas sa oled suhelnud sellise inimesega nagu Jace Woodstone?" küsis Jake.
"Jah, olen küll," lausus Ther kindlalt. "Tema aitas mind Akadeemiani. Või noh vähemalt üritas seda teha, sest tegelikult tema alguses ei teadnud, kus see asub, aga kuna me saime mu mälestused kätte siis me pääsesime siia ja siis ta tahtis Akadeemiasse sisse saada, et siin õppima hakata, aga siis ta ei saanud, sest raamatupoes polnud õiget registrit ja siis... Ta läks ära..." muutus tüdruk hoogu, kuid oma jutu lõpetades sai ta aru mida ta teinud oli. Jace oli Leekide nuhk, kellele oli antud ülesandeks Akadeemia asukoht kindlaks määrata, et seda siis koos Leekidega rünnata.
"Härra Woodstone oli Leekide nuhk, kellele oli antud ülesandeks Akadeemia asukoht kindlaks määrata, et seda siis koos Leekidega rünnata," ütles Jake täpselt sama lause, mis tüdruku peas just kõlanud oli.
"Oodake aga...?" hakkas Ther küsima.
"Sulle määratakse karistus. Milline seda veel ei tea," lausus Jake kindlalt ja kirjutas midagi paberitele, mis tema ees laua peal seisid.
"Vabandage, aga ma ei teadnud, et Jace on nuhk!" karjus Ther endalegi üllatusesks üle toa.
"See, et teie ei teadnud ei vabasta teid vastutusest, noor preili. Mitte ühelegi, ma kordan mitte ühelegi Tulelisele ei tohi anda Akadeemia asukohta!" muutus Jake kurjaks ja karmiks.
"Kas ma võin küsida, mis sai Sebastianist ja Caylahist?" küsis Ther häbelikult peale paarikümne sekundilist vaikust.
"Leegid vedasid nad minema, nad said elektrišoki millest nad arvatavasti enam ei taastu. Sa kõrvetasid nende mõistuse läbi, Theresa," lausus Jake. "Sa pead oma võimeid õppima taltsutama!"
"Ta pole veel õpinguid alustanud..." otsis Emmy vabandust.
"Ahhaa! Ta peakski võimalikult pikaks ajaks õppima asuma! Et sa natukene Elementide maailma tundma õpiksid, tirts!" oli Jake raevunud. Ta ei kontrollinud enam, kuidas ja millise tooniga ta rääkis. "Kõige õiglasem karistus oleks sulle kõige pikem variant Akadeemias! Kaks ja pool aastat. Palun, see on su karistus meie reetmise eest!" lausus Jake tungival häälel.